Kuidas valmistatakse nsimat

Külaelu tuuril kogunesime nüüd suure mangopuu varju, et vaadata maisi tampimist ja naiste tantsu. Mais on kõige tähtsam kultuur Malawis ja ka põhitoit, malawilaste leib. Kahjuks annab mais enamikus Malawi paikades ainult ühe saagi aastas, vihma poolest kehvemal aastal jääb ka saak väikeseks ning ei toida peret ära.

Naised Malawi ja Mosambiigi piiril kõblastega põllule minemas.

Põllulappe haritakse käsitsi, suurte kõblastega, mida meil vanasti maakirvesteks nimetati ja millega mehed raielangile männiseemnete külvamiseks lappe lõid. Siin aga lõhkusid kivikõvaks kuivanud maad põhiliselt naised, kuigi meestele see töö ilmselt sobimatu pole – nägime ka üksikuid mehi põllul kõblast viibutamas, küllap ülejäänutel oli mujal tähtsamaid tegemisi.

Pere põllul tööl

Oli kuiva aastaaja lõpp, enamik maisi- ja muid põlde tühjad, ainult koristusest jäänud taimejäänused lasksid aimata, mida kusagil kasvatatud oli. Meile räägiti, et peale maisi kasvatatakse veel hirssi, mõnes niiskemas paigas riisi, bataati, jamssi, kartulit ja köögivilja ning lisaks veel puuvilla. Puuvillapõlde üksikute veel koristamata jäänud „vatituttidega“ nägime paljudes kohtades.

Puuvillapõld

Mõned põllud olid juba üles haritud. Reisikaaslane ei suutnud kuidagi uskuda, et sirged, sügavad vaod põllul ei ole mitte traktoriga küntud vaid kõplaga tehtud – enne kui oma silmaga nägime neid kirevates seelikutes „traktoreid“ kõblastega põldu mööda edasi liikumas ja enda taha sama korralikke vagusid järele jätmas.

Üles haritud põld külvi ootel.

Kusagil kaugel ja eksootilisel maal on alati väga huvitav teada, mida rahvas seal sööb – ja muidugi ka ise kõike proovida. Sambias ja Malawis oli meil sellega raskusi, sest eurooplastele üritati ikka pakkuda kõige paremat, kõige parem aga, selge see, on chicken ja beef!  Ja lisandiks kartul, kusjuures isegi mitte maguskartul ehk bataat vaid „irish potato“, iiri kartul, nagu meie tavalist maatõugu mugulat siin nimetatakse. Natuke porgandit ja oakaunu ka juurde ja taldrikutäis oleks võinud olla serveeritud Eestis, Lätis, Soomes – ükskõik kus, aga mitte Aafrika südames.

Olime juba tükk aega selle euroopaliku dieedi peal ringi rännanud kui hakkasime oma autojuhilt, väga viisakalt ja asjalikult veidi üle 30 malawilaselt (nimetagem teda Higginsiks), küsima: „Aga mida te kodus sööte? Mis toitu te armastate? Milline on hommikusöök?“ Ja vastus oli: „Nsima! Kõik malawilased söövad nsimat!“

Nsima peab olema väga tihke ja kõrbemise vältimiseks tuleb seda kogu keetmise aja väga hoolikalt segada. Suurema potitäie keetmiseks on vaja mitut inimest –  et keegi potti segamise ajal kinni hoiaks

Selgus, et nsima on maisijahust puder, millest vormitakse sõrmede vahel pätsikesed, mida kastetakse erinevate kastmete sisse ja siis süüakse. Ja see ei ole mitte niisugune kollane maisipuder, mida minagi peenest maisitangust kodus vahel keedan, aga meenutab pigem valget, kleepuvat sushiriisi. Ainult selle vahega, et nsima on tihke nagu klimp.

Sain ka ise seda maitsta – ühes hotellis oli väike buffeelaua nurgake rahvuslike toitude jaoks. Sel ajal polnud ma nsimast veel midagi kuulnud, ometi poetasin endale taldrikule palakese just sellest rahvuslikust uhkusest. Muidugi ei osanud ma seda õigesti kastmesse kastes süüa, veel vähem hinnata.  Maitses … õigupoolest oli täiesti maitsetu nagu ilma soolata ja muude maitseaineteta veega keedetud jahupuder ikka. Kindlasti oli seal lauanurgal ka sobivaid souste, millega kohalikud nsimat söövad aga usun, et võhiklikule eurooplasele poleks see ikkagi eriline maitseelamus olnud. Tagantjärele on siiski hea meel, et sai ära proovitud. Eriti siis, kui kodus avastasin, et nsima ei tähenda ainult seda konkreetset maisijahuputru vaid nsima enda ja erinevate lisatoitude valmistamise ning söömisega seotud tavade ja kommete kogumit, kuni maisi kasvatamise, tampimise ja säilitamiseni välja.

See on nii tähtis osa malawi kultuurist, et on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse! Kuna mu enda kogemus nsimaga jäi nii põgusaks, siis pärinebki mu „tarkus“ põhiliselt sellelt kodulehelt.

 

 

https://ich.unesco.org/en/RL/nsima-culinary-tradition-of-malawi-01292

Ja seda, kuidas valmistada nsimat, saab teada videost:

https://www.youtube.com/watch?v=e3Qg-X7DNN8

Infot otsides lugesin veel üht huvitavat ingliskeelset ajaleheartiklit, kus keegi Malawi jurist poliitikast kirjutades tegi pika ekskursi ka nsimaga seotusse, võrreldes seda religiooniga, millesse usuvad kõik malailased. Nagu ikka religiooni puhul, räägib ta tõestisündinud loo. Läinud kord külas elavad malawilased külla oma linnasugulastele. Need tahtsid maakate ees oma jõukusega uhkustada ja pakkusid söögiks ikka head ja paremat: riisi ja kana ja rostbiifi ja pirukaid ja mida kõike veel. Nädalakese linnaelu maitsta saanud külaelanikke võeti koju tagasi jõudes muidugi vastu küsimusterahega. Et kus käisite ja mida nägite ja kuidas neil linnasugulastel seal üldse läheb? No nägime vaat seda ja seda, päris huvitav oli – ainult süüa sai väga kehvasti! Kuidas siis nii, imestasid naabrid, ise nii jõukad seal linnas ja sugulastele süüa ei anna! Ei noh, anti ikka, kana ja riisi ja kartulit ja loomaliha ja … Aga nsimat ei saanud kordagi!

Lisaks sain veel teada, et valgest, rafineeritud jahust nsimat söövad põhiliselt jõukamad inimesed ja vaesemad peavad leppima tervetest teradest tambitud jämedast jahust keedetud pudruga, mida nimetatakse mgaiwaks.

Valge maisijahu kotid Sambia-Malawi piiripunktis. 

Asja iroonia, nagu artikli autor märkis, on selles, et peen valgest jahust nsima ei sisalda mitte midagi peale „tühjade“ kalorite, vaeste täisterapudrus on aga rohkesti mineraal- ja kiudaineid ning muud kasulikku. Aga kuna valge jahu on „peen“, siis hakkavad ka vaesed esimesel võimalusel sellest putru keetma.

No nii, jõudsin lõpuks pika ringiga Njobvu külla tagasi. Siin tõid naised välja suure puust ummiknõu ja punutud sõelaga maisiteri. Maisiterad kasteti märjaks, et see kraam tampimisel tolmama ei hakkaks, terad uhmrisse ja tampimine algas.

Kolm naist tampisid, teised poolringis ümber laulmas ja rütmi plaksutamas. Ja rütmi oli vaja, sest kurikad pidid langema täpselt vaheldumisi, üks nõu põhjas, teine tõusmas, kolmas langemas – see oli nagu tants!

Väikesed tited olid kaasa laulvatel ja plaksutavatel naistel selga seotud nagu kogu aeg ja iga tegevuse juures kõplamisest ja pesupesemisest vee tassimise ja söögikeetmiseni.

Pakuti ka meile kurikat, et maisi tampimist proovida aga enda ja teiste tervise huvides ütlesime ära – see „ballett“ oleks meie esituses küll vist rohkem kurikavõitlust meenutama hakanud. Ilus ja rõõmus töö – pealtvaatajatele küll. Ja siis tulid ka kolm meest, kes trummide ja muude käepäraste riistadega muusikat tegid ning naised läksid töötantsult üle päris tantsule.

Siin lõid kaasa peaaegu kõik. Kui titt kippus seljalt maha libisema, visati emmele uus palakas, millega laps paremini selga siduda ja lust jätkus. Tõepoolest, see oli külarahva mõnus lustimine, hõiguti üksteisele, tundus et aasiti pisut ja plaksutati ja lauldi ja tantsiti nii et higi lendas. Polnud selline rahvakunstiansambli tüüpi etteaste vaid lihtsalt tükike külapidu meie rõõmuks argipäeva lõunasse tõstetud. Pildile ei jäänud aga vaadata-kuulata oli tore!

 

 

 

Hotell ja arstipunkt savanniküla moodi

Liwonde rahvuspargi Makanga värava lähedal asuv Njobvu kultuuriküla pakub külastajatele haruldast võimalust peatuda traditsioonilises Malawi külas, magada savitellistest hütis (kas madratsil või ilma, valige ise!). Päeva jooksul olete kutsutud osa võtma külaelanike elust, külastama traditsioonilist ravitsejat, külakooli ja sööma kohalikku toitu nagu nsima. Kõik tulud lähevad otse kogukonnale (https://www.njobvuvillage.org ).

Nagu juba öeldud, sattusime külla pooljuhuslikult. Rahvuspargis keegi sellist võimalust ei reklaaminud, mingeid tutvustavaid buklette me ei näinud, kuigi kodulehed väidavad, et tegu on suure koostööga, mis algas juba 2002. aastal.

Kõigepealt näidati meile turistide ööbimispaigaks olevat hütti – savitellistest tillukest majakest, mis erinevalt paljudest külamajadest oli üle krohvitud ja kaunistatud omalaadse savifreskoga külatuuri ja muude teenuste reklaamiks. Käisime uksest sisse piilumas – kordamööda, sest onnike oli tõesti väike. Sinna mahtus vaid põrandal lebav kulunud (vedru?) madrats, mille kohal rippus paigatud moskiitovõrk.

Kui küsisime, palju ööbimine maksab, öeldi, et 50 dollarit inimese kohta. Ei ole võimalik!, oli meie esimene reaktsioon. Kas siin üldse mõni turist selle raha eest ööbinud on?! Ühel seinal näidati mõnd väga koltunud ajaleheväljalõiget, kus vaimustunud külalised kiitsid oma elamusi külas. Noojah, oli Eesti talupojamõistuse järeldus – kindlasti mingid Lääne suurlinna hipsterid, kes puhkuse ajal „lihtsast elust“   vaimustunud on. Alles küla kodulehelt leidsin, et nii palju maksis terve päevaprogramm koos „jalgrattatakso“ (mis iganes see ka olla võiks!) transportteenusega Ulongwest külla ja tagasi. Ei tea, kas asi läks keelebarjääri tõttu sassi või mis …

Ööbimine koos hommikusöögiga	16 USD
Jalgrattatakso (Ulongwest külla ja tagasi)	6 USD
Tantsud	10 USD
Jalutuskäik giidiga	8 USD
Lõuna	6 USD
Õhtusöök	6 USD
All inclusive	50 USD

Ööbimismajakese juurde kuulus ka pesuruum, dušš ja tualett – kõik muidugi traditsioonilised Malawi omad. Ja väga ökoloogilised! Meie teejuht demonstreeris meile kõigepealt tualetti. See oli auguga põrandas, aga puhas ja muidu OK, välja arvatud suurus. Üldse ei ole Malawis kombeks kempsu ülearu suureks ajada – ja õige ka! Sel hoonel on üks kindel eesmärk ja see on täidetud, kui põrandasse mahub auk ja selle kohale inimene, kõik muu on liialdus. Tellisepõletajate juures oli see elutähtis hoone veel tükk maad väiksem. Mõni priskem valge mees oleks sinna küll kinni jäänud nagu karupoeg Puhh Jänese urgu. Kohe meenus Cipollino sõbra isand Kõrvitsa kogu elu jooksul kokku hoitud raha eest tellishaaval ehitatud tilluke majake, mille kohta külapoisid laulsid:

“ Isand Kõrvitsa mahukas majas                                                                                                 parem käsi on kulbiga pajas,                                                                                               vasak …“ …. noh vasak oli ka kusagil ametis aga jalad majja ei mahtunudki. Malawis oli igas külas mitu sellist isand Kõrvitsat, kindel see.

Pärast tualeti külastust peseb iga viisakas inimene käsi. Meie giid näitas, kuidas seda väga ökoloogiliselt ja vett säästes tehakse. Nimelt olid suure plastkruusi põhja tehtud augud, sellega võeti ämbrist vett ja kui kruus roika külge riputada, saab kenasti voolava vee all seebiga käed puhtaks.

Edasi järgnes duši kasutamise demo. Ikka aukudega plastkruus vett täis, tõsta pea kohale ja … voilà! Veeämber peab ka muidugi käepärast olema. Kultuurivahetus läks täiega käima. suvilaomanikud meie hulgas igatahes lubasid nipi kõrva taha panna. Ja suvisel matkal oleks see ka omal kohal, tarvis vaid aukudega kruus kaasa võtta.

Seejärel viis ringkäik ravitseja hütti. Mahutasime end tihedalt tema muldpõrandaga vastuvõturuumi ja „traditional doctor“ (kodulehe väljend) tutvustas meile tõlgi vahendusel oma töövahendeid ja ravimeid. Ise kasutas ta enda kohta väljendit „healer“ – tervendaja – ega väsinud kinnitamast, et tegu on valitsuse ja tervishoiusüsteemi poolt tunnustatud tervendajaga. Et on olemas ka mittetunnustatud, käpardlikud ravitsejad aga tema nende hulka igatahes ei kuulu!

Tunnustatud tohtril oli viis tunnustatud ravimit, kõik taimsed ja pärit küla ümbritsevast loodusest. Need kuhjakestena meie ette asetatud juurikad, kooretükid ja muu taimepuru ravivad tervendaja jutu järgi kõiki põhilisi haigusi. Kõigepealt palavikupuu (yellow fever tree, Vachellia xanthophloea ) juured. Need aitavad nii kollapalaviku kui muude palavikuliikide vastu. Nägime neid ilusaid, nagu rohekaskollase puudriga kaetud tüvega puid mitmel pool Malawis ja meile räägiti kõikjal, et nendega ravitakse kollapalavikku. Ka Eesti rahvameditsiinis nagu kõikjal mujal üle maailma on ammust ajast põhimõte, et sarnane ravib sarnast. Kollane karikakar on maksarohi ja kollane palavikupuu ravib kollapalavikku – ja üllataval kombel see vahel ongi nii. Põhjuseks ilmselt see, et inimesed on kollaseid taimi selliste haiguste raviks katsetanud ja leidnud, et mõned neist ka toimivad.

Ülejäänud taimede liikides ma nii kindel ei ole, üks hunnik sisaldas mingeid osiseid baobabilt ja teine marulapuult aga et mitte retsepte segi ajades korvamatut kahju põhjustada, piirdun ainult kokkuvõttega põhilistest ravivaldkondadest. Teine hunnik sisaldas „kõhurohtu“ – taime, millega saab seedimise korda. Sellest järgmine oli abiks naistele, kes ei saanud lapsi. Kui küla vahel ringi vaadata, siis on SELLE taime tõhusus küll väljaspool kahtlust! Neljas taim ravib köha ja viies on abiks meestele nende allpool vööd paiknevate murede lahendamisel. Kõik tervishoiu põhilised valdkonnad kaetud nagu niuhti!

Tegelikult ei naera ma sugugi selle „tunnustatud ravitseja“ üle, oh ei! Ta aitab rahvast oma parimate oskuste ja ravimitega ja ma olen kindel, et tihti ongi sellest abi. Meie mõistes päris meditsiin on kaugel ja raskesti kättesaadav, vihmaajal pinnaseteed tihti läbimatud. Aga siiski, kui savannitohter lõpuks pakkus soovijatele individuaalset vastuvõttu ja kõigi, nii all- kui ülalpool vööd paiknevate murede ärakuulamist ja ravi, siis meie hulgas soovijaid millegipärast ei olnud!

 

Liwonde – rahvuspark ja inimesed.

Liwondes veedetud aja jooksul ei kohanud me ühtegi kohalikku inimest, kui rangerid, teejuhid ja külalistemaja teenindajad välja arvata. Ärasõidupäeval aga viis meie autojuht meid rahvuspargi naabruses asuvasse külla, plaanis oli käia külakoolis, vaadata kohalikku tantsu, maisi tampimist ja – mis kõige tähtsam – näha ehedat Malawi külaelu. Senised kogemused piirdusid põgusa visiidiga tellisepõletajate juurde (sellest tahaksin edaspidi ka kindlasti rääkida) ja kahel pool teed mööda vilksatavate olustikupiltidega.

Vee ja küttematerjali koju tassimine on suur ja raske töö 

Sellest, miks rahvuspargis inimesi pole lugesin alles kodus pargi väga põhjalikult ja rohkete viidetega kodulehelt. Inimesed on ära küüditatud, vaat mispärast! Varem oli pargi maa-alal mitu küla ja lisaks savannis loomade karjatamisele kasvatati põllulappidel maisi, puuvilla, tubakat, riisi ja köögivilju – nagu koduleht nii kenasti väljendus: „ peamiselt elu ülalpidamiseks, elatusvahenditeks.“ Malombe järve ääres ja Shire jõel püüti kala. Kui park 1973. aastal asutati, olid kohalikud elanikud sunnitud lahkuma.

Ilmselt nad enamasti kaugele ei läinud või polnudki kuhugi minna, seepärast on ümber pargi asuvates külades palju tihedamalt rahvast kui ülejäänud maal. Ja kuigi rahvuspark annab inimestele ka tööd ning väidetavalt majandatakse seda koostöös kohalike omavalitsustega, napib siiski elatusvahendeid ja probleeme on palju.

Malawi külades on kaevu juures ikka sagimist, see on külaelu keskpunkt. 

Kui jõudsime Njobvu külla, siis me ei teadnud, et tegu on kultuurikülaga – ka sellest andis mulle teada tark Googel. Njobvu Cultural Village on ilmselt projekt, mis peaks turiste tooma ja selle abil kohalikele elanikele tööd andma ning nende elu kergendama. Kui oleksime enne kultuuriküla kodulehte lugenud, poleks me sinna läinudki, sest tahtsime just näha PÄRIS küla, mitte turistikat, kus külaliste tulles nutitelefon ära peidetakse, rahvariided selga tõmmatakse ja kellast kellani tantsu lüüakse.

Kõikjal külades on majakesed tehtud põletatud tellistest ja nende katused õlgedest või rohust. Vahel on need ka krohvitud ja väga harva suuremate teede ääres ka üle värvitud

Tegelikkus oli kodulehel maalitud klantspildist kaugel. Ega selles reklaamis nüüd otseselt valet ei kirjutatud aga kõik oli pisut räpasem, pisut proosalisem, pisut vaesem ja nukram. Reklaami ja tegelikkuse vahekorrast jõuan veel rääkida, nüüd aga sellest, mida nägime.

Njobvu külamaja, midagi külakeskuse taolist Müügil ka veidi kaunis tolmuseid ja mitte väga atraktiivseid suveniire

Meile vastu tulnud naine, kes ilmselt turistide teejuhiks oli koolitatud, ütles, et nende külas on kolm suurt probleemi – elevandid, haridus ja orvud. Just sellises järjekorras. Elevandid tulevad rahvuspargist, rüüstavad põlde ja teevad muud pahandust ning ilmselt ei takista neid täielikult ka 129 km pikkune kõrge tara ümber rahvuspargi. Kuidas elevandid nagu muuseas suuri puid ümber lükkavad, seda me nägime, nii et asi neil siis tarasse mõni läbipääs tekitada. Selles külas oli rohkem savihütte, mujal olid pea kõik majakesed põletatud tellistest. Tundub päris kõhe magada savihütis, kui elevandid küla vahel möllavad! Kohe meenub Mowgli raamat ja see, kuidas Hathi ja tema pojad džungli külasse lasid.

Poisid poseerimas jalgpalliga. Pallid on külalastel tihti ise käepärasest materjalist tehtud, näiteks tihedalt kokku pressitud kilekottidest.

Kui meie Njobvu kooli jõudsime ( kella poole kaheteistkümne paiku päeval) siis olid tunnid juba lõppenud. Õpetaja ja lapsed lippasid lahkesti aga veel üheks lühikeseks õppetunniks kooli, et saaksime kohaliku hariduseluga tutvuda. Koolis oli ruumi ja avarust, aknad ei takistanud (nende puudumise tõttu) värske õhu sissepääsu ja lapsed said mõnusalt ja vabalt põrandal poolringis istuda. Vihmaperioodil see ilmselt nii mõnus ei ole aga äkki on siis koolivaheaeg?

Õppemetoodika meenutas Palamuse legendaarse köstri oma, nimelt retsiteerisid lapsed poollauldes seinale ümber tahvli maalitud tähestikku – inglise keeles muide, mis on Malawi ametlik riigikeel ja igal pool siltidel palju rohkem nähtaval kui kohalikud keeled. Heledad läbilõikavad häälekesed leelutasid : „ei – bii –sii- dii – ….“ nii-öelda omal viisil ja mõnede hädavajalike hingamispausidega aga siiski nii ühes jorus, et pidin ka ise seina pealt spikerdama, et järge pidada.

Tähestikku küsiti veel mõnelt lapselt eraldi ja ka need tublikesed laulsid selle suurema või väiksema eduga maha. Kas nad teooria praktikasse rakendamiseni, st selle tarkuseni on jõudnud, kuidas tähtedest sõnu kokku panna, seda meile ei demonstreeritud. Küsiti veel mõned küsimused ja tund sai läbi. Põgus pilk tekitas küll tunde, et haridusemurel on tõsi taga. Muuseas, paar päeva hiljem Malawi järve ääres Cape Macleari asulas väljas hommikueinet süües kuulsime paari maja kauguselt samasugust heledahäälset litaaniat ning kohe oli selge – seal on kool!

Tahvli kohal oli loosungit meenutav pilt pisikese titega ja vanematega ning (ilmselt tähenduslike!) kirjaridadega. Ei jõudnud kohapeal selle kohta küsida, aga milleks on siis Google translate! Kohalikus tšitševa keeles (Chichewa on Malawi kohalikest keeltest kõige laiemalt kasutusel) tähendab lause ALIYENSE ANGATHE KUSAMALA MWANA OBADWA MASIKU OSAKWANA (kas pole ilus ja  eht-aafrikalik kõla!): „Igaüks võib hoolitseda väikese lapse eest“. See ilus lause on otseselt seotud Njobvu küla kolmanda suure mure ehk orbudega.

Peredes aitavad veidigi vanemad lapsed isa ja ema, hoolitsedes nooremate õdede-vendade eest ja sõna otseses mõttes tassides neid kõikjale kaasa.

Orbe pidi Malawis olema palju ja suur osa neist on aidsiorvud. HIV on riigis suur probleem ja levib vaatamata teavituskampaaniatele, kondoomide jagamisele ja muudele abinõudele, mida riik ja välismaised abiorganisatsioonid ette võtavad. Kondoomid pidid tihti mitte sihtotstarbelisse kasutusse jõudma vaid lõpetama laste käes õhupallidena. Ja veel enam – levimas on palju külalegende millest osa on lihtsalt veidrad ja teised lausa ohtlikud. Nii arvatakse, et mehe ravib aidsist terveks süütu tüdrukuga magamine. Kurb tulemus on sealjuures muidugi kindel – haigus muudkui levib. Ja orbude eest ei taheta tihti hoolitseda –  kuna arvatakse, et haigus ja surm on karistuseks halva eest, mida inimesed on teinud siis kandub see suhtumine üle ka nende „halbade inimeste“ lastele. Nii et loosung seinal oli asjakohane.

Inimesed, keda meie selles külas kohtasime, olid kenad, naerusuised ja sõbralikud. Aga sellest, mida Njobves veel nägime ja milliseid teenuseid pakub kultuuriküla, räägin järgmisel korral.

Viimase hetke kohtumine maailmameistriga

See oli viimasel safaripäeval, meie pika autoretke kaugeimas punktis kui teda kohtasime. Päike oli juba kõrgel ja kõrvetav, oli aeg auto tagasi Mvuu Lodge`i poole pöörata. Lootsime tagasiteel lõpuks ometi ninasarvikut kohata, just see oli sel päeval meie peamine eesmärk.  Lage savann läks seal üle hõredaks savannimetsaks raagus mopane- ja palavikupuudega. Seal, puutüvede vahel, otsekui oleks ta kuumast õhu- ja okstevärelusest materialiseerunud, liikus laisalt gepard.

Gepardi ladinakeelne perekonnanimi Ancinonyx kõlab toortõlkes  „liikumatute küünistega“ ja liiginimi jubatus viitab lakale. Gepardi küünised ei tõmbu tõepoolest üleni käpapadjandite vahele peitu nagu teistel kaslastel ning üllataval kombel on tal ka lakk – pikemad karvad kuklal ja turjal, mis võivad märkamata jääda, kuna on muu kasukaga sama värvi.

Kuigi gepard ei kuulu kõrgelt hinnatud „suure viisiku“ hulka, on ta mõnes mõttes haruldasemgi. IUCN järgi on tema ohuklass „vulnerable“, eesti keeli ohualdis, kuna 2016. aastal oli kogu maailmas vaid ainult umbes 7100 gepardit. Ohtlik on talle eelkõige elupaikade kadumine, kui looduslikud savannilagendikud põllumaadeks üles haritakse, muidugi ka salaküttimine, see Aafrika suur nuhtlus  ja illegaalne loomakaubandus.

Liwondes ja terves lõunapoolses Malawis ei olnud juba sadakond aastat ühtki gepardi nähtud,  ka Põhja-Malawist olid nad juba ~20 aastat tagasi kadunud.  2017. aasta mais aga toodi Liwondesse Lõuna – Aafrikast 4 gepardi – 2 emast ja 2 isast. Üht neist neljast me õnnekombel nägimegi.

Vastupidiselt lõvidele liiguvad mitu isast gepardi tavaliselt koos ja emased kas koos poegadega või päris üksi. Ka isased ei moodusta nii suurt seltsingut nagu lõvipraid, enamasti peavad koos jahti sama pesakonna vennad või ühinevad noored isased emast lahkudes mõne teise „poissmehega“. Suuruse järgi otsustades oli meie nähtud loom kindlasti isane aga ta paistis olevat üksi, kui just sõber kaugemal ei hiilinud. Kõht oli tal mõnusalt punnis, ilmselt selja taga  edukas jaht.

Gepardide saagiks langevad enamasti impalad, noored tüügassead ja teised väiksemad loomad aga eks ta tapa ja söö kõiki, kellest jõud ja kiirus üle käivad. Ja kiirusest lausa peab rääkima, tegu on ju maailmameistriga, kõige kiirema maismaaloomaga! Kui kiire ta just on, selle üle käivad siiani vaidlused. 1957 aastal mõõdeti gepardi kiiruseks 112 km tunnis, tänapäeva GPS-raadiokaelustega on saadud „ainult“ 90-98 km/h. Stardikiirendus on vägev, samuti teeb ta jälitamises kiiremaid vahesööste. Muidugi on tegu sprinteri, mitte maratoonariga. Kui ikka sajakonna meetriga saaki kätte ei saa, jätab gepard asja sinnapaika – küll tuleb uus võimalus. Nii kehakuju kui kiiruse tõttu on öeldud, et gepard on kaslaste seas sama, mis hurdakoer koerte hulgas.

Gepardi nimi paljudes keeltes on cheetah, mis tuleneb sanskritikeelsest sõnast ere, kirev. Kes ei mäletaks Cheetat Tarzani-juttudest ja filmidest! Kuna gepardid ei ole inimeste vastu eriti agressiivsed, oli neid kerge taltsutada, lemmikloomana ja jahil loomade tabamiseks kasutada. Seda tegid nii egiptlased, araablased, hiinlased kui euroopa ülikud. Teda on juba ammustest aegadest palju kunstis kujutatud, alates egiptuse maalingutest Tiziani ja teiste euroopa kunstnikeni. Enamasti nimetasid kunstnike kaasaegsed piltidel kujutatud loomi pantriteks, leopardideks või jahileopardideks aga iseloomulikud tunnused viitavad tihti gepardile.

Ja üllatus-üllatus, tänapäeval kohtab kõige rohkem gepardikujutisi Cheetose hommikusöögihelveste pakkidel, muidugi kui seal karglevat üliameerikalikku animeeritud Chester Cheetah nimelist maskotti üldse gepardiks võiks nimetada.

Gepardi ja leopardi vahel vahet teha tundub esmapilgul kaunis keeruline – ühed täpilised mõlemad. Aga ei ole – ainult gepardil on täpid, leopardi mustrit nimetatakse rosettideks. See näeb välja, nagu oleks keegi värvi sisse kastetud ja siis kokku surutud näppudega leopardi nahale märke tupsutanud. Gepardil aga on selgepiirilised täpid, mis ulatuvad ka sabale, neid olevat kasukal kokku umbes 2000. Ju siis on üle loetud! Nagu kirjutel elukatel ikka on iga looma täpimuster isemoodi. Pika ja tugeva saba otsas sulavad täpid kokku tumedateks ringideks ja päris saba tipus on kohev valge tutt. See sabatutt ja valged märgid kõrvade taga aitavad kutsikatel kõrges rohus ema üles leida ja täiskasvanud gepardidel omavahel suhelda.

Sale, graatsiline ja pikajalgne gepard.

Kui kehakuju vaadata, siis tundub sale ja painduv leopard gepardi kõrval lühike ja jässakas – nii pikk, kõrgejalgne ja õhuline on gepardi kehaehitus.

Gepardi pea on väikesevõitu ja näokuju sarnaneb pigem kodukassi kui teiste suurte kaslastega. Eriti iseloomulikud on aga mustad „pisaravöödid“, mis jooksevad silmanurkadest alla kahele poole koonu, selliseid ei ole ühelgi teisel kaslasel. Mõned teadlased arvavad, et vöödid on omamoodi päikeseprillid, mis valgust neelates kaitsevad gepardi silmi ereda päikese eest – peab ta ju jahti põhiliselt päeva ajal. Igatahes annavad need talle pisut nukra ja pahura ilme.

Muidugi oli meie nähtud väärtuslikul täpilisel kiisul kaelarihm – raadiokaelus kaelas. Ja põhjusega – kuigi rahvuspark on kogu ulatuses taraga ümbritsetud ja rangerid patrullivad on siingi probleem salaküttidega. Tagasi sõites nägime põlenud savannimetsa, kus üksikud puud veel suitsesid. Meie teejuhi väitel olid metsa põlema pannud salakütid rohkem kui nädal tagasi.

Mopanepuud pidid lihtsalt nii kaua seest hõõguma, no umbes nagu turvas meie rabapõlengutel. Aga mida salakütid sellega saavutada tahtsid, ei saanudki lõppude lõpuks aru. Loomade välja hirmutamine see olla ei saanud, sest kogu metsaalune oli kuivanud ja paljas, ei mingit rohtu, kuhu loomad peituda oleks võinud.

Rahvuspargi gepard aga on inimestega või vähemalt autodega harjunud ja võib pahalastele olla kerge saak.

Meie autost ta suurt välja ei teinud, jalutas graatsiliselt puude vahelt läbi, seisatas paar korda hetkeks, et meid uurida ning astus siis laisalt edasi. Ja siis meie kohtumise lõpetuseks ootamatu puänt – saba üles ja teeäärne puu sai pihta uriinijoa – no täpselt nagu ukseesist märgistav naabri kõuts!

Kas oli see lihtsalt tema „piiripost“ mis vajas värskendamist või avaldati meie kohalolu suhtes ülimat põlgust, mine tea. Äge igatahes! Kuigi lühike, oli see vaimustav kohtumine. Ja ninasarvik jäigi nägemata.

 

 

 

Aafrika soojas südames. Liwonde rahvuspark – savanni valvurid.

Savannis võib vaatepilt hulga rahumeelselt süüa nosivate ja ringi uitavate eri liiki loomadega meenutada tuhandeaastast rahuriiki, kus kellelgi pole mingit muret. Aeg-ajalt vaid tõstab keegi pea, kikitab kõrvu ja jätkab siis kuivanud maapinnalt kõrrekeste otsimist või muud pooleliolevat tegevust.

See rahu aga on petlik – lihtsalt hulgakesi koos on julgem. Peale iga karja või salgakese on olemas ka savanni valvurid, kelle märguandeid mõistavad nii antiloobid kui tüügassead, nii sebrad kui pärlkanad. Need tähelepanelikud valvurid on paavianid.

Muidugi peavad ka nemad sööma, niisiis valvatakse vahetustega. Ikka on valves vanem usaldusväärne paavian, noori sellele tööle ei usaldata. Nende asi on häiresignaali kuulda, mõista ja kiiresti plehku panna. Termiidipesa on ideaalne vaatluspost.

Kui paavianid häiret annavad, pistavad kõik rohusööjad paaniliselt põgenema. Enamik muidugi jookseb samas suunas, kuhu paavianid ise. Kellel see aega vaadata on, mis oht just parasjagu ähvardab – küll valvurid teavad. Safariautod aga keeravad nina põgenejatele vastassuunas. Neile annab paavianide hoiatuskisa lootust näha mõnd suurt kiskjat.

Paavianid ise loevad valvuri hoiatushäälitsustest välja märksa rohkem, kui näiteks põgenevad antiloobid. Uurijad on kindlaks teinud, et hüüete järgi saadakse täpselt aru, kas ohuallika otsimiseks tuleks pilk pöörata maha või taeva poole, kas põgeneda kõrgele puulatva nagu see on mõttekas lõvide puhul või pugeda varju okkalisse põõsatihnikusse näiteks kotka eest. Vastupidiselt talitades oleks tegu enda vabatahtlikult lõunaeineks serveerimisega. Ka madude eest hoiatab kindel hüüe.

Üldse on paavianide sõnavaras teadaolevalt üle 30 häälitsuse – erinevad köhatused, urinad, mörinad, hüüded ja kisa, lisaks veel huulte matsutamised, nohinad ja muu selline arsenal kuni grimasside, pilkude ja žestide keeleni välja. Ühtegi paavianilausujat inimeste hulgas vist veel pole, selle keerulise keele tundmaõppimine on alles päris algusjärgus.

Paaviane on Aafrikas viis liiki. Liwonde rahvuspargis nagu enamasti mujalgi Kesk-Aafrika lõunapoolses osas elavad kollased paavianid (Papio cynocephalus). Ladinakeelne liiginimi tuleb kreekakeelsetest sõnadest kynos ja kephalikos, mis kokku panduna tähendab koerapealisi. Eesti keeli tulevad kohe meelde koerakoonlased, kes vanades juttudes ühed hirmuäratavad tegelased olevat olnud. Oma pika koonuga on nad tõesti teistest ahvilistest erinevad, kuidagi „loomalikumad“, samal ajal kui lameda näoga ahvid tunduvad rohkem inimlikke omadusi evivat.

 

Eesti keele seletav sõnaraamat annab paavianile kaks selgitust:

1. zool Aafrikas elutsev koera laadi koonu, tugevate kihvade, pika karva ja sabaga suur ahv (Papio) 2. hlv (sõimusõnana). *Ma teen sellele paavianile selgeks, …             No loomanimedega sõimamine on muidugi tavaline ja koerapeaga ahv sobib selleks ju ideaalselt, et kellelegi koht evolutsioonitabelis kätte näidata. Pealegi olevat 91% inimese ja paaviani geenidest identsed!

Paavianid on kõigesööjad – puude lehed, võrsed, õied, pungad, viljad, rohi, juured, mugulad, putukad, väikesed loomad, isegi teised väiksemad ahvid nagu rohepärdikud ja galaagod – neile kõlbab kõik, ka see, mis hamba all karjub. On kerge ette kujutada, kuidas vana paavian saadab oma karja savanni urinaga: „Otsige toitu maa alt ja maa pealt, vaenlaste ja sõprade seast…!“ Muidugi ei saa sellise eluviisiga, tarkadel ja osavatel elukatel toiduotsingul ka inimese valdused kahe silma vahele jääda. Kohati pidavat nad põldudel ja aedades, külades ja äärelinnades olema tõeliseks nuhtluseks, keda kaigaste ja kividega vastu võetakse ning võimalusel kõhklemata ka maha lüüakse. Eestis olime enne seakatku hädas metssigadega aga kujutlege seakarja, kes suudab ronida üle ükskõik kui kõrge tara, avada uksi ja väravaid, pihta panna kõike mis ripakil ning ei kõhkle ka väiksemaid koduloomi ründamast!

Rahvuspargis aga on paavianirahvas rahumeelselt ametis savannist toidu otsimisega. Kõige maitsvamad ja toitaineterikkamad on muidugi puuviljad, kuiva aastaaja lõpul on nendega aga raskusi. Järgmistel piltidel ei kasuta paavian mitte oskuslikult hambaniiti nagu esmapilgul tundub vaid nätsutab palmivilja kiulist ja sitket väliskihti. See maitseb nagu multinektariga immutatud nuustik (järele proovitud!). Ka kohalikud inimesed pidid seda vees leotades mahla kätte saama ja toiduks tarvitama.Safariautosid nad eriti ei karda, üldhäiret välja ei kuuluta ning longivad pisut kaugemale ainult siis, kui parasjagu maapinnal toimetavad.

Ja emade kõhu küljes rippuvad pisemad ning kukil sõitvad suuremad paavianijõmpsikad on niiii nunnud!

Aafrika soojas südames. Liwonde rahvuspark – suured kassid on tagasi.

Lõvid (Panthera leo) on need, keda Aafrika rahvusparkides alati näha tahetakse. Koos elevandi, pühvli, leopardi ja ninasarvikuga nimetatakse neid suureks viisikuks (big five game). Need loomad on eriti hinnatud jahimeeste saagina ja muidugi ka tänapäeva veretu jahi objektiivide jäädvustatuna. Rahvusparkide rangerid ja turistide teejuhid peavad oma ametiau osaks nende juhtida olevale grupile võimalikult paljude erinevate loomade näitamist ja muidugi eelkõige suure viisiku „tabamist“. Kui mõni safariauto juht suurt looma näeb, siis lastakse oma grupil seda imetleda ja pildistada ning siis antakse ka teistele piirkonnas retkel olevatele autodele teada (uhkusenoot hääles!), keda õnnestus „tabada“. Nii saabus ka meie giidile teade, mis pööras auto nina momentaalselt kõrvalteele: „We spot the lions! Male lions!“ Olime nii lähedal, et kohale jõudmiseks läks ainult paar minutit.

Emalõvisid ja noori isaseid olime näinud ka teistes rahvusparkides. Aga täiskasvanud isalõvid – vau! Teisel pool kitsast kuivanud jõesängi lesis kaks tõeliselt uhket eksemplari. Või algul tundus, et poissmeeste puhkehetk – hoolikamal vaatlemisel selgus, et emalõvi põõnutas meeste norskamisest pisut kaugemal, kahe põõsa vahel.

Lõvidel olid kõhud täis ja mida täissöönud kassid ikka teevad – nad  magavad. Meie teejuhi sõnul on lõvid jälgimiseks kõige igavamad loomad savannis. Nad magavad maha suurema osa ööpäevast. Ja tõepoolest – ka meie imetlusobjektid põõnasid põõsa vilus nagu maugud. Kui üks neist pea tõstis ja haigutas, oli see lõvide maailmas ilmselt tõsine poole päeva töö, mille järel tuli pingutavast tegevusest ikka kõvasti puhata. Mõni ühelt küljelt teisele keeramine ja kõhu päikese poole seadmine kuulus ka programmi.

Lõvid on ainsad kaslased, kes karjas koos jahti peavad. Tegelikult ei öelda kunagi lõvikari ega salk ega miskit muud taolist vaid praid (pride). Varem arvati, et jahti peavad põhiliselt emalõvid aga viimased uurimused näitavad, et praidis elavate isaste osa jahis on suurem kui seni teatud.

Enamasti langevad lõvide saagiks sebrad, pühvlid ning antiloobid ja teised sõralised, kuid ka noored kaelkirjakud, jõehobud ja elevandipojad. Muidugi jahitakse  külade läheduses ka koduloomi. Suuri loomi püüab lõvi neile tasakesi lähemale hiilides ja mõne kiire hüppega tabades. Suuremale loomale hüpatakse tagant või küljelt peale rabades tugevate esikäppade võimsate küüntega ja püüdes saaklooma pikali tõmmata. Siis jõuavad ligi ka teised karjaliikmed ja võimsad hambad teevad oma töö.

Arvatakse, et 4-liikmelisele praidile piisab ühest edukast jahiretkest nädalas. Kehvematel päevadel söövad lõvid ka raipeid ja isegi hiiri.

Lõvide keskmine päevatoit on 5-7 kg liha aga suure saagi tapmise järel puugitakse kõht lõhkemiseni täis – suured isalõvid võivad korraga nahka pista üle 30 kg liha. Kui  siis veel midagi järele jääb, lesib praid saagi kõrval, puhkab ja seedib paar tundi ning jätkab siis söömaorgiat.

Samal ajal kui fotokad klõpsusid ja binoklid uhkeid loomi sihtisid, jutustas giid meile Liwonde lõvide lugu. Viimastel aastakümnetel olid suured kaslased siit kadumas.  Emalõvisid toodi teistest rahvusparkidest siinse populatsiooni täienduseks 2012. aastal aga kehvem oli lugu isalõvidega – viimast uhket lakakandjat nähti Liwondes 2015. aastal. African Parks, organisatsioon, mis majandab paljusid Aafrika kaitsealasid, tõi koostöös Hollandi valitsuse ja mitmete looduskaitseorganisatsioonidega siia tänavu veebruaris Majete rahvuspargist 2 isalõvi – needsamad, kes meie ees liha luusse lasid.

Eespool lesiv lõvi oli noor isane, tagapool aga tegi uinakut veidi hõredama ja heledama lakaga vanahärra. Temal on vanust üle 12 aasta, mida lõvide puhul võib kõrgeks eaks lugeda, sest enamasti ei ela nad looduses kuigi palju üle 10 aasta. Võitlused teiste isastega on need, mis enamiku eluküünla kustutavad. Vangistuses on lõvid ka 20 aastat vanaks saanud.

Giid imestas, et miks teisest rahvuspargist nii vana isane toodi – suurte kiskjate ümberasustamine on väga keerukas ja kulukas protseduur. Et toonuks nad siis ometi teise noore poisi veel! Samas möönis ta, et need kaks, noor ja vana, saavad väga hästi läbi ja on koos uue kohaga kohanenud ning ilmselt pikendab see vana lõvi elu tunduvalt. Suures praidis poleks ta jaksanud kuigi kaua noorematega rinda pista. Kaks noort isalõvi oleksid võinud omavahelises võimuvõi tülitsedes ja kakeldes viga saada, uus kujunev lõvipraid aga oleks võinud juba enne välja kujunemist laiali pudeneda. Meie noorem kangelane kandiski ninal võitlusarme – mõne kunagise rivaali sügavaid küünekraapse. Küllap oli see kõik lõvide tagasi toojatel  põhjalikult läbi mõeldud.

Enne kui meil magamise maailmameistrite jälgimisest küllalt sai, olime tõeliselt liigutava stseeni tunnistajaks. Vana isalõvi tõusis, ringutas, astus noore isalõvi juurde, langetas pea ja surus põse hellalt oma noore sõbra põse vastu. Siis ohkas vanahärra rahulolevalt, viskas end uuesti kaaslase kõrvale pikali ja magamismaraton jätkus. See oli nii armas hetk, et võttis sõnatuks.

Järgmisel korral tahaksin jutustada savanni valvuritest.

 

Aafrika soojas südames. Liwonde rahvuspark – Tolkieni maastikud.

“Eespool ei paistnud minekut tõkestavat ükski puudesalu, ükski org ega küngas, üheainsa laia tasase nõlvakuna kerkis maa laugelt lähima mäe jalamini… Maapinnal hõljus valge udu otsekui sügisel ja õhk oli karge, aga niipea kui idast kerkis punav päike, hajus udu ja nad asusid uuesti teele, saatjaks alles pikad varjud. Nii ratsutasid nad edasi veel kaks päeva, nägemata kogu selle aja jooksul muud, kui lilli ja linde ja üksikuid harvu puid ja vahetevahel väikesi ruskete hirvede salku võrseid näksimas või päevase palavusega puude vilus puhkamas.”

Lehitsesin uuesti Tolkieni “Kääbikut”, et leida põhjust, miks Shire (!) jõe äärsed maastikud mu meeltes nii Keskmaad meenutavad. Ega eelpool toodud read nüüd midagi otseselt ei selgita, aga midagi seal siiski on. Mingi tunne, mingi avarus ja metsikus.

Selliseid maastikke ei näinud me kusagil mujal. Tasane, avar, tuhandete termiidipesade koonustega pikitud tasandik ulatus mägedeni silmapiiril. Jõgi voolas kusagil sealsamas aga näha teda ei olnud, see kadus tasasesse maastikku ja tundus imelik keset seda kõrbekuiva savanni äkitselt jõehobu näha.

Praegu, kuiva aastaaja lõpus, oli maastik kõrbenud ja kuiv. Iga elusolend paistis siin kaugele. Loomad on kogunenud jõe ja allikakohtade lähedusse ning just seetõttu on september ja oktoober parim aeg savanniloomade nägemiseks.

Kui on hea aasta, hakkavad lõhenenud maapinda varsti kastma esimesed vihmad ja vihmaaja keskel vohab igal pool kõrge rohi, puud ja põõsad lähevad lehte, õitsevad ja kasvatavad vilju. Savanniloomadel on pojad, sest emad saavad volilt mahlakat rohtu süüa ja tasandikud voolavad piima ja mett – vähemalt rahvuspargis elavate loomade jaoks on see nii.

Kaugelt tulnud loodusehuvilisel pole siis aga siin midagi teha. Loomad on igale poole laiali läinud, rohtu ja põõsastikesse peitunud ja rohelisest rohu- ning põõsamüürist võib vaevu mõnd sarvepaari või vilksatavat siluetti silmata.

Termiidipesade rohkus on selle külluse tunnistaja. Kui arvestada, et ühes pesas on sadu tuhandeid termiite ja kõik nad vajavad toiduks orgaanilist materjali, siis tundub ülikummaline, et see kõrbenud maa nad ära toita suudab. Termiidid koguvad taimeosi, kuid paljud termiidiliigid neid otseselt ise ei söö, vaid viivad oma käikudesse, närivad pudiks ja kasvatavad sellel süljega segatud kompostil seeni. Seened teadupärast suudavad lagundada tselluloosi, osa liike ka puidule tugevust andvat ainet ligniini ja toota neist suhkruid ja valke, mida siis hoolsad seeneaednikud söövad. Ja nii lõikavad termiidid seal maa all oma seenesaaki ka praegu, kui värsket kompostimaterjali napib – nagu ikka hoolas aiapidaja, kel igal aastaajal omad tööd.

Termiidipesa, ükskõik kui kõrge, on tegelikult nagu jäämägi, millest suurem osa on maa all. Termiidid ei armasta päevavalgust, kui on vaja maapinnal tegutseda, ehitavad nad süljega kokku kleebitud mullast käigud, et nende varjus toidutaimedeni liikuda või muid toimetusi teha.

Termiidid on ühiselulised putukad, kellel on arenenud “tööjaotus” nagu sipelgatelgi. Nende põnevate elukate kohta lugesin juba lapsena (kusjuures korduvalt!) Jossif Halifmani raamatut “Mesilased, sipelgad, termiidid.” Ei tea, kas see ka praegu nii huvitav tunduks, kui tookord?

Ja kui palju on neid loomi-linde, kes omakorda termiite söövad! Tüügassead tuhnivad neid pesadest välja, linnud püüavad neid ja ka paljud putukad saavad neid nende mullakindlustele vaatamata kätte. Näiteks see suur sõdursipelgas, kes parasjagu termiidikäigust välja poeb, muna? hambus.

Kaitseks valguse ja vaenlaste eest on mõnikord ära krohvitud ka suurte puude tüved, et sealt saaks varjatult btoitu hankimas käia.

Suuri, kuni 6 meetri kõrguseid pesi ehitav termiidiliik, Macrotermes michaelseni, on tegelikult superinseneride kommuun, kelle pesas on vaatamata suurtele temperatuurikõikumistele savannis stabiilne sisetemperatuur, umbes 30 kraadi – just sellist soojust vajavad ka seened, mida nad kasvatavad.  Maapinna kohal kõrguv torn ei ole tegelikult elamu vaid geniaalne korsten koos niiskuse- ja kondensatsioonitorudega. Ja kõik see on tehtud süljega kokku kleebitud savist!

Journal of Ecology väidab, et just termiidipesa eeskujul on projekteeritud Zimbabwe pealinna Hararesse ehitatud ärihoone Eastgate Centre, mis on kavandatud passiivmaja põhimõtteid ja termiidipesa ventilatsioonipõhimõtteid arvestades. Hoones puudub vajadus traditsioonilise õhukonditsioneeri järele ning kütte ja jahutamise peale kulub 90% vähem energiat kui teistes sarnaste mõõtmetega ehitistes. Ka väikesed termiidid võivad olla meie suured õpetajad, tunnistatakse artiklis.

Järgmisel korral võtaks ette tunduvalt suuremad savannielanikud ja nende elukombed.

 

Aafrika soojas südames. Liwonde rahvuspark – mvuud ja muud.

Et ei korduks vanad vead, see tähendab võimalus blogiga reisi lõppu mitte jõuda, otsustasin seekord alustadagi lõpust. No mitte päris lõpust – lennujaamast ja Malawian Airlinesi mugavustest (või ebamugavustest) poleks vist eriti huvitav lugeda – vaid Liwonde rahvuspargist Malawi lõunaosas. Rahvuspark on enam-vähem sama suur kui Lahemaa, kui Lahemaa puhul mereala mitte arvestada. Asub Malawi järvest lõunas, laia Shire jõe ääres. Shire on ainuke jõgi, mis voolab välja sellest maakeral suuruselt neljandast mageda veega järvest.

Shire jõgi, millest rahvusparki jääb umbes 30 km lõik, on peale hulga kalade, veelindude, krokodillide ja teiste elukate koduks umbes 2000 jõehobule. Pole siis ime, et paadiga sõites või safariautoga kalda lähedale jõudes näeb alati nende roosakaid kõrvu ja punnsilmseid koonusid veest välja ulatumas. Jõehobu nimi kohalikus chewa keeles on mvuu, sellest võiks nagu järeldada, et nad ammuvad nagu hiiglaslikud vesilehmad. Aga ei, see hääl, mis tõuklevast priskete kehade trobikonnast kostab, on pigem midagi röhkimise ja möirgamise vahepealset, mitte mingi süütu ammuuu!

Eriti sageli kuuleb seda õhtul, kui päikeseloojang Shite veed pehmelt punakaks värvib ja õhust kostavad ööbimispaika lendavate hadida iibiste veidralt karedad, lausa õudusfilmilikud hüüded. Siis tulevad jõehobud kaldale rohtu sööma. Liwonde jõehobud aga tunnevad end nii turvaliselt, et jalutavad vahel ka päris valges kaldal ringi ja ahmivad mahlakat rohtu süüa.

Mõnikord kannab mõni neist kelmikat lillekasukat, mis vesihüatsintide vahel lesides selga ununenud. Mõnusalt jahe päikesevari ja ilmselt sellel hooajal moes!

Kõikjal Aafrikas sõidavad hipode seljas pühvlilinnud, kes suurtele savanniloomadele puhastusteenust osutavad. Liwondes aga toimetavad nende ümber ka haigrud, kord vees oma  “ujuval saarekesel” turnides, kord kuival maal jõehobudega kaasa jalutades ja sobival hetkel mõne puugi või muu pahalase napsates.

Selline napsatus terava nokaga otse põse küljest võib vist valuski olla, aga küllap patsient teab, et tervise huvides tuleb see ära kannatada. ei märganud küll mingit pahurat reaktsiooni muidu nii äkilise loomuga ja ohtliku eluka poolt.

Ja ohtlikud on jõehobud tõepoolest. Kirjade järgi saab nende läbi rohkem inimesi hukka kui lõvide, elevantide  või ükskõik milliste teiste loomade tõttu.

Väike ehmatus õhtusel paadisafaril, kui üks jõehobu meie paadile “külge lööma” tahtis hakata ja paar korda sukeldudes meie poole ujus,  välja ilmudes aga pahaendeliselt mörises, tõi need lood jälle meelde. Paadimees ärkas jutuhoost ja suunas paadi kaarega kaugemale, teatades ise, et “It`s completely safe, don`t worry!”  Igatahes tundsin end tunduvalt ohutumalt, kui selle jõelõigu valitseja meile oma punnsilmadega rahulolevalt järele põrnitsedes lõpuks paigale jäi.

Kes veel Shire jões ja kaldal elutsevad, sellest juba järgmisel korral. Ja kindlasti loodan veel ka jõehobude juurde tagasi pöörduda, sest nendega tuli ette ka teisi põnevaid kohtumisi.

Aafrika soojas südames

Aafrika on põhjamaa inimesele ühtaegu kutsuv ja hirmutav. Eksootilised taimed, suurte savanniloomade karjad ja tohutud avarused meelitavad, troopilised haigused ja muud tõelised või kujutletavad ohud hoiavad tagasi. Enne reisi muretsesid lapsed ja sõbrad meie pärast ning ega me isegi nii muretud olnud kui välja näitasime. Kuid Aafrika oli just selline kui ma lootsin … ja palju enamgi veel!

Savannis safariautos sõites, kuum ja veidi tolmune õhk mööda voogamas ja igal käänakul järjest uusi loodusimesid nähes tabasin end istumas, totakalt õnnelik naeratus näol ja peas ainult üks mõte: „On see tõesti päriselt, MINA olen siin, kõige selle keskel?!“ Ja see ei olnud mitte esimene ega viimane kord …

Kuidas seda kõike siia blogisse mahutada, kogu seda issanda loomaaeda, puid ja muid, seda ma veel ei tea. Nagu mu blogi jälgija (ma loodan, et mõni ikka kunagi oli!) vist tähele on pannud, hakkan ma pärast koju tagasi jõudmist suure hoo ja vaimustusega pihta, ajapikku aga jäävad vahed postituste vahel ikka pikemaks ja pikemaks, kuni lõpuks tulevad uued asjad peale – näiteks suvi – ja kõik head kavatsused sügisel või vihmastel päevadel uuesti peale hakata jooksevad liiva. Ei luba, et seekord nii ei juhtu, aga praegu kõik need elukad lausa kipuvad arvutiekraanile. Näiteks need elevantsid South Luangwa rahvuspargis,

mõnusalt vesihüatsinti krõmpsutavad jõehobud Liwonde rahvuspargis

või asjalik ja tähtis tüügassiga Majete looduskaitsealal.

Kõige suurem üllatus oligi see, kui lähedale safariautoga harjunud loomadele pääseb. Isegi pisut hirmutavalt lähedale. Loomad on autodega harjunud ja seni, kui inimesed autos püsivad, püsti ei tõuse ja kisa ei tee, sörgitakse veidi kaugemale ja jätkatakse pooleli jäänud tegevusi. Mida väiksem tegelane, seda kiiremini ja kaugemale ta sibab. Impalad, siinsetest antiloopidest kõige väiksemad, on toiduks lõvidele, leopardidele, gepardile, hüäänkoertele … ühesõnaga suuremale osale kiskjatest. Talledest saavad ka kotkad jagu, jõe ääres varitsevad krokodillid – ühesõnaga, ei ole kerge olla toidupüramiidi alumisel korrusel. Kohalikud heidavad nalja, et must M-tähe sarnane joonis impala taguotsal on McDonaldsi märk, mis sinna pandud selleks, et lõvid paremini näeksid, kus nende burgerid ringi jooksevad.

Paanilisest põgenemisest on see siiski kaugel, kui auto just täpselt karjale järele ei sõida. Tehakse paar hüpet kõrvale, põõsaste vahele ja jäädakse siis vaatama, et mis see siis nüüd tegelikult oli, mille eest ära joostud sai. Öeldi veel, et impalad on nii tobedad, et kui on kolm minutit jooksnud, siis unustavad ära, mille-kelle eest nad jooksu pistsid ja jooksevad lihtsalt seepärast, et teised jooksevad. Paanikaosakond, appi, taevas kukub alla!

Kas on see sulaselge laim või kohtasime meie ainult selle liigi eriti arukaid esindajaid aga tundusid olevat kenad ja terased kitsekesed. Vahel nad lausa narritasid meid, karates mängeldes üle paari meetri kõrguste põõsaste või lausa kekutades ja edvistades kohapeal küljetsi õhku hüpates – näe, mida mina võin! Ega sa mind kätte ei saa, ahaa!

Ja hüpata nad oskavad! Ei tea, mis materjalist nende selgroog küll tehtud võib olla, kui see hüppel U-tähe kujuliselt looka paindub aga tavapärane kondid-kõhred-värk see küll olla ei saa. Igatahes uskumatult kõrgele ja kaugele lendavad.

Eks siis järgmisel korral pajatan pisut ka nendest, kelle eest impalad jooksevad.

Seal all, vihmametsa varjus

Kuigi Madagaskari vihmamets tundus valgusrikkam kui Lõuna-Ameerika oma, jõuab siingi maapinnale vähe päikesekiiri. Alusmets on tihe aga päris maapinnal rohttaimi eriti ei kasva – vaid mõned sõnajalad ja hõre bambusrohi katavad kuivanud puulehtede kihti punakal mullal.

Meie teravsilmsed retkejuhid leidsid ka maapinnalt palju elukaid – ja kusjuures mõned neist olid õige pirakad!

Ground boa, Acrantophis madagascariensis, minu vabas tõlkes Madagaskari maaboa. Väga julgustav oli teada, et Madagaskaril ei leidu ühtegi inimesele ohtlikku mürgist madu.

Maaboa võib kasvada üle kolme meetri pikaks, saagiks langevad talle väikesed loomad ja linnud. Muidugi on ta haruldane, ohustatud liik kes elab ainult Madagaskaril. Nagu ka puuboa, Sanzinia madagascariensis ehk Tree boa.

Puuboad nägime sealsamas indrimetsas kus maaboadki, aga tema esitles end nimele sobilikult jämedal mahalangenud puutüvel. Algul ettevaatlikud pildistajad sirutasid käsi fotoaparaatidega boale aina ligemale aga see ei liigutanud oimugi. Muidugi, tal oli päevane puhkeaeg, mille ta veedabki päikese käes puutüvel lesides. Öösel see-eest aga roomab saaki otsima ja ohustab vahel isegi puude otsas magavaid leemuripoegi.

Maod tekitavad minus alati mingit ürgset kõhedust, isegi kui ma tean, et nad ei ole mürgised ega suuda ka minusuurust saaki kägistada. Nende Madagaskari hiidmadude nägemine pakkus siiski vägevat elamust – ikkagi metsik madu metsikus metsas, kes läheb öösel siiasamma puude otsa jahile – mitte mingi tolmune terraarium.

Et nende üldiselt vist päris ebapopulaarsete elukatega ühele poole saada, esitlen ka meie kolmandat maoelamust. See oli triibuline, pikk ja peenike Bernier`s striped snake, Dromicodryas bernieri. Eesti keeles võiks ta siis olla Bernieri triibuline madu, kuigi läbi kahekordse tõlke meieni jõudnud versioon oli:” mingi nastik”. Vähemalt ladinakeelse nime järgi pole tal nastikutega küll rohkem sugulust kui minul kassleemuriga, võib-olla isegi vähem.

Ka tark vikipeedia ei räägi temast eriti midagi, artikkel veel kirjutamata. Väle ja vilgas, kadus ta loogeldes puude vahele ja oligi läinud. Sellega lõpetaksin ka meie põgusa tutvuse kohalike madudega – arvata on, et need tegelased just väga palju “laike” ei kogu. Aga postituse lõppu peaks ikka kedagi nunnut ja karvast panema.

Selleks sobib fossa, Madagaskari suurim kiskja. Ei, ta ei ole lõvisuurune vaid väheldase koera kõrgune aga see-eest jässakas, pika kerega ja väga tugevate käppadega. Meie kohtusime temaga loomapargis, sest vabas looduses erksat ja peidulise eluviisiga kiskjat enamasti ei näe. See pole sul taimtoiduline indri, kes pea kohal oksakiiges lesib ja laulu laseb!

Fossa, Cryptoprocta ferox, meenutas elusuuruses nähtuna kõige rohkem väheldast puumat, kes on palju aega jõusaalis veetnud ja kõvasti muskleid kasvatanud.Saba on tal ka jäme, pikk ja võimas nagu ront. Teadlased peavad teda aga mangustide ja tsiibetkasside kaugeks sugulaseks. Põnev elukas, kes jahib isegi nii suuri leemureid nagu valgelaup-sifakad. Kes Madagaskari-multikat näinud on, see ehk mäletab, et ka seal kartsid leemurid paaniliselt fossat!