Seal all, vihmametsa varjus

Kuigi Madagaskari vihmamets tundus valgusrikkam kui Lõuna-Ameerika oma, jõuab siingi maapinnale vähe päikesekiiri. Alusmets on tihe aga päris maapinnal rohttaimi eriti ei kasva – vaid mõned sõnajalad ja hõre bambusrohi katavad kuivanud puulehtede kihti punakal mullal.

20161206-img_2892n900b

Meie teravsilmsed retkejuhid leidsid ka maapinnalt palju elukaid – ja kusjuures mõned neist olid õige pirakad!

20161206-img_2539n900

Ground boa, Acrantophis madagascariensis, minu vabas tõlkes Madagaskari maaboa. Väga julgustav oli teada, et Madagaskaril ei leidu ühtegi inimesele ohtlikku mürgist madu.

20161206-img_2533n900

Maaboa võib kasvada üle kolme meetri pikaks, saagiks langevad talle väikesed loomad ja linnud. Muidugi on ta haruldane, ohustatud liik kes elab ainult Madagaskaril. Nagu ka puuboa, Sanzinia madagascariensis ehk Tree boa.

20161206-img_2861n900

Puuboad nägime sealsamas indrimetsas kus maaboadki, aga tema esitles end nimele sobilikult jämedal mahalangenud puutüvel. Algul ettevaatlikud pildistajad sirutasid käsi fotoaparaatidega boale aina ligemale aga see ei liigutanud oimugi. Muidugi, tal oli päevane puhkeaeg, mille ta veedabki päikese käes puutüvel lesides. Öösel see-eest aga roomab saaki otsima ja ohustab vahel isegi puude otsas magavaid leemuripoegi.

20161206-img_2856n900

Maod tekitavad minus alati mingit ürgset kõhedust, isegi kui ma tean, et nad ei ole mürgised ega suuda ka minusuurust saaki kägistada. Nende Madagaskari hiidmadude nägemine pakkus siiski vägevat elamust – ikkagi metsik madu metsikus metsas, kes läheb öösel siiasamma puude otsa jahile – mitte mingi tolmune terraarium.

20161206-img_2870n900

Et nende üldiselt vist päris ebapopulaarsete elukatega ühele poole saada, esitlen ka meie kolmandat maoelamust. See oli triibuline, pikk ja peenike Bernier`s striped snake, Dromicodryas bernieri. Eesti keeles võiks ta siis olla Bernieri triibuline madu, kuigi läbi kahekordse tõlke meieni jõudnud versioon oli:” mingi nastik”. Vähemalt ladinakeelse nime järgi pole tal nastikutega küll rohkem sugulust kui minul kassleemuriga, võib-olla isegi vähem. 20161205-img_1502v

Ka tark vikipeedia ei räägi temast eriti midagi, artikkel veel kirjutamata. Väle ja vilgas, kadus ta loogeldes puude vahele ja oligi läinud. Sellega lõpetaksin ka meie põgusa tutvuse kohalike madudega – arvata on, et need tegelased just väga palju “laike” ei kogu. Aga postituse lõppu peaks ikka kedagi nunnut ja karvast panema.

20161206-img_3398n900

Selleks sobib fossa, Madagaskari suurim kiskja. Ei, ta ei ole lõvisuurune vaid väheldase koera kõrgune aga see-eest jässakas, pika kerega ja väga tugevate käppadega. Meie kohtusime temaga loomapargis, sest vabas looduses erksat ja peidulise eluviisiga kiskjat enamasti ei näe. See pole sul taimtoiduline indri, kes pea kohal oksakiiges lesib ja laulu laseb!

Fossa, Cryptoprocta ferox, meenutas elusuuruses nähtuna kõige rohkem väheldast puumat, kes on palju aega jõusaalis veetnud ja kõvasti muskleid kasvatanud.Saba on tal ka jäme, pikk ja võimas nagu ront. Teadlased peavad teda aga mangustide ja tsiibetkasside kaugeks sugulaseks. Põnev elukas, kes jahib isegi nii suuri leemureid nagu valgelaup-sifakad. Kes Madagaskari-multikat näinud on, see ehk mäletab, et ka seal kartsid leemurid paaniliselt fossat!

 

Advertisements
Rubriigid: Leemurid, Madagascar - punase saare imed, Madagascari troopiline vihmamets, Uncategorized | Sildid: , , , , , , , , , , , | 1 kommentaar

Millest laulavad indrid?

Kui keegi on vähegi indritest midagi kuulnud, siis teatakse just nende laulu. Aga miks ja kui palju indrid laulavad? Kas kõik babakutid oskavad laulda? Rahvuspargi peahoone indritele pühendatud näitus väitis, et tegelikult laulavad nad ainult 4-5 minutit päevas!

20161206-img_2724n900

Siis meil vedas, sest ülalt puulatvadest esitatud ooper kestis oma 2-3 minutit – vähemalt pool selle päeva kontserdist õnnestus ära kuulda. Olime õigel ajal kohal – enamasti lauldaksegi hommikul. John, meie kohalik giid, rääkis, miks nad laulavad. Enamasti on see kohaloleku kontroll – perekondlik hommikune rivistus. Isa alustab, ema vastab talle hüüetega (või oli see vastupidi?), siis ühinevad üksteise järel karjetega teised. Laulu algataja ei jäta enne, kui kõik on lauluga ühinenud ja  viimase kui pereliikme asukoht on teada.

20161206-img_2686-3n900

Laulu ei lõpetata järsult vaid pikkade, laskuvas toonis vaibuvate hüüetega – mis kõlavad eriti haledalt ja kaeblikult:” Ooooi…ma ei võõõõiiii … eeeeeei …ooooi…eeeei….aaaaaai!” Tundub, nagu oleksid indrivanemad suures ahastuses, et kõik need jõnglased on ikka veel siin ja polegi veel “oma elu peale” läinud. Reisikaaslase lindistatud laulukatke: http://sendvid.com/wcyqh1cw

Lisaks annab laul teistele indrigruppidele teada, kus pere asub ja hoiatab – oleme kodus, ärge meie söögituppa tükkige! Noored babakutid pidid laulma ka “armulaule”, et oma tulevast ligi meelitada.

20161206-img_2911noi900

Peale laulude märgistatakse oma piirkonda ka lõhnamärkidega. Peaaegu oleks meidki ära märgistatud kui selle grupi isiklikke fänne – keset kõige andunumat indrivaatlust – ülespoole suunatud vaimustunud nägude ja objektiivide kohalt hakkas äkki midagi kõrgusest alla sorisema. Häda ei anna häbeneda!  Kuigi indripissiga ristimine võiks olla leemurivaatlejate kõrgemasse klassi sisseõnnistamisel nõutav protseduur, sooritasid kõik millegipärast kiireid külghüppeid lähemate puutüvede taha.

Lauluharjutus ja muud hommikutegevused tehtud, üritas indriema oma vallatut poega pesta ja kammida.

20161206-img_2951n800

Tualetiprotseduurid nägid välja nagu jõhkramat sorti vabamaadlus, kus lubatud kõik võtted – vähemalt pojukese poolt!

20161206-img_2952n800

“Ei, emme, kaela ja kõrvu alles eile pesime!”

20161206-img_2938n800

“Ei tahaaaaa!”

20161206-img_2937-2n800

Aga ega pääsu polnud, kui küllalt sipeldud, said kael ja kõrvad kiirelt  üle käidud, enne kui põngerjas kannatuse kaotas ja uuesti puntratantsu alustas.

 

20161206-img_2965n800

Jäsemete ja karvaste kehade pundar hargnes lõpuks lahti, jättes maha võidukalt ema kukil istuva babakutipoja,

20161206-img_2962n900

Nõõ, emme, hopp!

20161206-img_2981n900

Kuigi tahaksin armsatest babakuttidest veel palju rääkida, pean vist sellest loobuma – muidu ma teiste indrimetsa asukate juurde ei jõuagi!

Rubriigid: Leemurid, Madagascar, Madagascar - punase saare imed, Madagascari troopiline vihmamets | Sildid: , , , , , | 1 kommentaar

Nunnud koerakoonlased

Rahvajuttudes on koerakoonlased koledad ja kurjad võõramaalased, kes ammustel aegadel röövides ja tappes maale tungisid. Madagaskaril nägime, millised nad tegelikult on – uudishimulikud ja leebed.

20161206-img_3035x900

Kõigil teistel leemuritel on uhked sabad, ühel pikem kui teisel ja kattal koguni triibuline kohev kassihänd. Indrile on jagamisel jäetud vaid lühike sabajupp, mis karvade seest väljagi ei paista. Lisaks püstine kehahoid, väikesed ümarad kõrvad, pikad, saledad käed ja jalad – kõik see muudab indrid nii inimesetaoliseks. Ainult koon on koera oma!

20161206-img_3011-edit-3noi900

Igal pool Madagaskaril on indrid olnud austatud ja tabu- fady – kaitse all. Arvatakse, et babakutides elavad edasi esivanemate hinged. Lisaks lugematutele versioonidele väikese poisi päästmisest on veel legend kahest metsas elanud vennast, kellest üks otsustas metsast lahkuda ja hakata maad harima. Temast sai inimeste esivanem, metsa jäänud vennast aga sai esimene indri. Indrid hüüavad ikka veel oma inimestest vendi, igatsedes nende järele. Kõige selle pärast on indri hea fady, mitte halb nagu näiteks kameeleon. Indri nägemine ja kuulmine toob õnne.

20161206-img_2664-2tt900

Indrid elavad peredena, nende paarisuhe on eluaegne ja uus paariline valitakse ainult pärast eelmise surma. Indrilapsed sünnivad mais-juunis, ema sünnitab ühe poja iga 2-3 aasta järel. Algul klammerdub poeg ema kõhu külge, 4-5 kuusena kolib üle ema seljale. Sündides on pojuke peaaegu või täiesti must, 4-6 kuusena hakkab karvastik kaelal, jäsemetel ja alaseljal valkjaks värvuma. Meid puutüvele uudistama tulnud babakutipoeg oli giidi arvates juba peaaegu aastane.

9-1

Läbi metsa liigub indripere horisontaalselt tüvelt tüvele hüpates, sirutades maabumisel “käed-jalad” ette ning haarates nendega puust kinni. Täiskasvanud võivad karata kuni 10 meetri kaugusele, pojad hakkavad hüppeid proovima titeeast välja jõudes, kui nad enam ema kõhu küljes ei ripu. Harjutamine võtab aega ja maandumistehnika saadakse päris selgeks alles pärast 4-5 kuulist treenimist.

9-7

Labakäed -jalad on indril naljakalt suured ja nagu mustadesse sametistesse kinnastesse kängitsetud. Eluks puuvõrades sobivad sellised käpad suurepäraselt.20161206-img_2999b900

Nagu ka metsast välja kolinud inimestest vennad on babakutid päevase eluviisiga. Mõistlikul moel naudivad nad pikka ööund ja jäävad juba varakult õhtule. Hämaruses mööda metsa ringi ei karata, kui just keegi metsarahvast ei ohusta ega hirmuta. Ärkveloleku ajastki võtab suurema osa puhkus puulatvades – magamispaigad ja puhkekohad on 10-30 meetri kõrgusel. Magatakse üksi või paarikaupa.

20161206-img_2893noi900

Igatahes tundub, et indritagumikud on vormitud puuokste järgi, nad tunnevad end neil mõnusalt nagu meie pehmes tugitoolis. Kuidas neil küll kannikad valusaks ei jää!20161206-img_2983noi900

Lõpetuseks pilt babakutiemast suure, vist juba “teismelise” pojaga, kes iseseisvate retkede vahepeal endiselt emme turjale ronib ja end ringi tassida laseb.

Palju toredat puulatvade rahva pereelust ja kommetest jäi veel järgmiseks korraks.

Rubriigid: Leemurid, Madagascar, Madagascar - punase saare imed, Madagascari troopiline vihmamets | Sildid: , , , , | 1 kommentaar

Indrite kaeblikud laulud

BBC vapustav loodussari Planeet Maa näitas laupäeval teiste maailma džunglite asukate seas Madagaskari indriperet. Ka sarja treiler algab indrite hüpetega.

Nii ei saanud minagi teisiti kui tulin öisest džunglist päevasesse indrimetsa. Indrite hääli kuulsime juba esimesel vihmametsa-päeval. Kuigi need tundusid kostvat kohe järgmisest metsatukast jahutasid Herilala ja John meie entusiasmi, väites et indriteni on vähemalt 3-4 kilomeetrit. “Aga homme näeme neid “, kõlas lubadus “… kui õnne on!” võeti pool sellest kohe tagasi. Ja õnne meil oli!

20161206-img_2889b900b

Indrite mets asus Analamazaotra (endise nimega Périnét´) kaitsealal, mis on osa Andasibe-Mantadia rahvuspargist. Teele tuli asuda hommikul, et oleks suurem lootus indrisid kohata. Infotahvel keskuse juures iga raja äärde joonistatud lustakate leemurinägudega sisendas igatahes lootust. Enne reisi aga lugesime netist ühe andunud taimehuvilise muljeid, kes nõrkes vaimustusest siinsete endeemsete palmiliikide ees kuid samas kurvastas, et kuulis küll indrite hääli aga ei näinud neid oma kolmenädalase reisi jooksul kordagi.indrirajadSuundusime rajale INDRI 2. Rada viis algul üle jõe ja piki metsaveert, siis aga keeras järsult metsa alla ja üles mäkke. Tegelikult nägime me ka seal päris mitut elukat aga põhieesmärk – kõige suuremate ja haruldasemate leemurite nägemine – kiskus aina edasi.

indriviidad

Indri (lad. k. Indri indri) kohalik nimi on babakoto, mis kõlab umbes nagu “babakut”. Malagassi keeles tähendab see “väikese poisi isa”. Kohalikud lood räägivad, kuidas väike poiss läks metsa metsmesilaste mett korjama ning kukkus puu otsast alla. Indri püüdis ta kinni ja viis ohutult maapinnale. Teine lugu räägib pahadest inimestest, kes väikest poissi taga ajasid, selles viib babakoto poisikese puu otsa peitu ja päästab niimoodi ära.

Indri (lad. k. Indri indri) kohalik nimi on babakoto, mis kõlab umbes nagu “babakut”. Malagassi keeles tähendab see “väikese poisi isa”. Kohalikud lood räägivad, kuidas väike poiss läks metsa metsmesilaste mett korjama ning kukkus puu otsast alla. Indri püüdis ta kinni ja viis ohutult maapinnale. Teine lugu räägib pahadest inimestest, kes väikest poissi taga ajasid, selles viib babakoto poisikese puu otsa peitu ja päästab niimoodi ära.infotahvel-1_analamazaotra

Indri nime tekke kohta on samuti mitu versiooni, levinum neist räägib, kuidas Prantsuse loodusteadlane Pierre Sonnerat, kes seda looma esimesena kirjeldas, kuulis oma teejuhti looma poole näidates hüüdmas: ” Indry! Indry!”, mis tähendab malagassi keeles umbes: ” Seal, seal ta on!” Vazaha, kes keelt ei mõistnud, arvas et see on kohalik nimetus ja ristiski uue leemuriliigi nii. Teine variant tuleb sõnast endrina, mis tähendab “loom”, aga siingi on mängus umbkeelsed vazahad, kes püüdlikult teejuhi hüüde üles kirjutasid ja uuele elukale nimeks panid.

20161206-img_2549mz900

Indrimets oli tihedam kui eelmise päeva vihmamets ja siin kasvas alusmetsas hiiglaslikke madalatüvelisi või hoopis tüveta pandaneid. Ootasime tükk aega teerajal, kuni teejuhid tihnikus ringi nuuskisid. Lõpuks ometi! Pärast kiirmarssi järjekordsest künkast üles hiilisime metsatukka ja suunasime pilgud puulatvadesse. Ja seal nad olidki!

20161206-img_2641-3n900

Rohkem indripilte näitan järgmisel korral, aga mida lihtsalt peab kuulma, on indrite kaunis lauluhääl! See äratab mind nüüd telefonist iga tööpäeva hommikul ja on väga tõhus – uni on korrapealt läinud!

https://www.youtube.com/results?search_query=indrite+kaunis+lauluh%C3%A4%C3%A4l

 

Rubriigid: Leemurid, Madagascar, Madagascari troopiline vihmamets | Sildid: , , , , , | 1 kommentaar

Mis värvi on kameeleonid öösel?

Enne kui ööretkel kohtusime esimese pisikese kameeleoniga ei olnud ma sellele üldse mõelnud. Hallil puutüvel muudab kameeleon end hallikirjuks, rohelistel lehtedel rohekaks. Aga tintmustas lõunamaa öös? Selgub, et puhkab värvi- ja närvirakke ning ei näe vaeva värvidega, mida keegi niikuinii ei näe. Tilluke kameeleon oli lambi valgusvihku sattumise hetkel täiesti hele – valkjas, kergelt pruunikas-hallikas.

pisikameeleonedit2048c

Lambivalguses hakkas ta aga lausa silmanähtavalt kiiresti pruunimaks “päevitama”. Natukese ajaga oli meiepoolne külg päris pruun, metsapoolne aga endiselt valkjas, see muutis värvi alles siis, kui keegi parema kaadri otsingul teiselt poolt põõsast valgust näitas. Kameeleon oli koos kokkukeritud sabaga vaid 4-5 cm pikk,

pisikameeleon1

John oli juba enne bussis rääkinud, et öösel, lambivalgel, on kameeleone palju kergem leida kui päeval. Kord oli ta öösel nähtud pirakat Parsonsi kameeleoni päeval otsima läinud, et seda päeval paarile vazahale näidata. Õnneks läks ta otsima üksi, ilma turistideta, sest leidis kameeleoni alles pärast neljatunnist metsas tuhnimist – umbes 10 meetri kaugusel öösel nähtud kohast!

pisi_kameeleon2444nb

Paljudes piirkondades kartsid ja ehk kardavad ka praegu malagassid kameeleone. Nendega on seotud palju kõnekäände ja ütlemisi. Kõige pisemad kameeleonid kuuluvad perekonda Brookesia, arvatavasti ka meie nähtud tilluke tegelane. Nende kohta pidavat käima hoiatus:  “Mahatsidia vokon’ Anjava kely izy fa mafoaka,” – Kõnni aeglaselt, et sa pisikese kameeleoni peale ei astuks – see toob suurt õnnetust! Brookesia ise on sellega kindlasti nõus.

Järgmine värvimuutja on palju muljetavaldavam, üks suuremaid kameeleonide seas – Parsoni kameeleon Calumma parsonii, Parson´s chameleon. Võib kasvada kuni 68 cm pikkuseks. Pöörlev silm ja kiivrikujuline pea annavad talle upsaka ja ülbe väljanägemise.

parsonsi-kameeleon

20161206-img_3356n2048

Kõige pisem öisel retkel kohatud kameeleon oli ainult ~3 cm pikkune ja maskeerus edukalt madala põõsa oksatipuks, punnis silmad kujutamas pungi ja terav sarveke koonul imiteerimas võrsetippu.

pisikameeleon_20161206-img_3542n

See tibatilluke Brookesia oli üks hämmastavamaid elukaid vihmametsas. Nii hästi varjunud, tillukesed käpad ümber oksatipu klammerdunud – habras ja kaitsetu, kuid omal kombel väga ilus. Kui pisikesed peavad veel olema putukad, keda selline kääbus püüab!

pisikameeleon_20161206-2

Täielik müstika, kuidas John teda üldse märkas!

pisikameeleon_20161206

Pisike maalõvi. Kameeleoni nimetus tuleb kreeka keelest, kus Chamai tähendab maapinnal olevat ja leon lõvi.

Järgmisel korral plaanin vahelduseks jälle mõned päevased elukad ette võtta.

 

Rubriigid: Madagascar, Madagascari troopiline vihmamets, Uncategorized | Sildid: , , , | 1 kommentaar

Öös on elajaid

Öine retk vihmametsas oli tegelikult pigem küll õhtune ja algas kella poole seitsme paiku Andasibe külast. Jõudsime kohale pisut vara ja ootasime oma retkejuhti “Johni” kuni küla vahel hämardus ja süttisid üksikud tuled. Tõepoolest, väääga üksikud, tegelikult põlesid hämarad lambikesed ainult kohalikus söögikohas, kuhu läbi akna piilusime. Aga Madagaskaril on elektriga nagu on … ja enamasti ei ole.

20161205-img_2210n900

Kui on pime, siis on ikkagi öö ja metsas ilmuvad välja öised elajad. Mulle hullult meeldib see vanaaegne sõna  oma algses tähenduses.Nüüd on see lihtsalt looma tähistavast sõnast muutunud sõimusõnaks. Ja kes rikkus ilusa sõna ära – ikka inimesed, kes oma “elajalikkuse” loomade kaela ajavad, nagu Tiiu Erelti väga huvitavast artiklist lugeda saab: http://www.emakeeleselts.ee/omakeel/2000_1/OK_2000-1_07.pdf

1-oopilt

Ööelu otsisime otsmikulampide valguses teeäärsest vihmavõsast. Ja seda leidus seal ohtrasti, iga natukese aja tagant sööstis John võssa ja tõi lambi valgusvihku järjekordse eluka. Esmalt köitis ta tähelepanu palvetaja…

1oopilt2

ja seejärel lehel siristav tsikaad. 1_tsikaad

Tsikaadide sirinat oli soe ööõhk täis, nad ei vaikinud isegi siis kui uduvihma tibama hakkas. Ikkagi vihmamets ju! Aga õnneks piirdus sadu tõesti lühikese sabinaga, mis otsinguhasardis kohe meelest läks. Kaugemal-kõrgemal peituvate tegelaste poole osutas John algul punase lasertäpiga, et neid mitte liigselt ehmatada. Seekord sai sihikule Madagaskari jäälind Corythornis madagascariensis ehk Madagascar pygmy kingfisher.20161205-img_2313n2048_metsajaalind

Järgmisel päeval sain näha-pildistada Johni linnumäärajat, millest lugesin, et siin leidub 3 endeemset jäälinnuliiki ja seesinane on neist ainuke, kes tegutseb just öösel.

m_linnud_v

metsa_jaalind

Minul käskis John muuseas pealambi ära kustutada, sest see on liiga hele ja ehmatab elukad ära. “Too bright, too bright!” kõlas karm hinnang.  Milline pettumus – olin just kaasa võtnud hästi heleda lambi, et ööretkel võimalikult palju ja kaugele näha – ja nüüd laideti mu vägev varustus maha! Ausalt öeldes mõjus see metsa suunatuna küll nagu omal ajal vene piirivalve prožektor rannakülas. Mõnest mahedamast lambikesest piisas täiesti ja John tõmbas valgusvihku aina uusi loomi nagu mustkunstnik oma võlukübarast.vaike_konn

Pisike puukonn Boophis viridis oli nii õrnuke  ja graatsiline nagu mingi konnariigi haldjas. vaike_konn-edit-2

Ja millised silmad! Eesti nimi võiks tal olla särasilmne puukonn, mugandus ingliskeelsest Green bright-eyed frog-ist. Nagu ikka muinasjutus ilmus kaunitari järel koletis – geko Uroplates fimbriatus.

lehtsabageko1

Kui bussis ööretkel kohata loodetavate metsaelanike nimekirja ette loeti, jäi eriliselt kõrvu just plaan kohtuda lehtsabaga. Ei, see ei olnud mõni kergete elukommetega külatüdruk vaid lehtsaba-geko, seesama veider tegelane siin. Kui pildil vaadata gekost tükk maad allpool ümber puuoksa keeratud saba, siis on see tõesti õhuke nagu puuleht. lehtsaba0

Õhuke on ka kogu eluka keha viimase varbaotsani välja. Tegelikult näeb lehtsaba välja nagu oleks keegi ta pikuti pooleks lõiganud ja ülemine kehapool seejärel iseseisvat elu alustanud.

lehtsabageko3

Kõik see on muidugi järjekordne kelmustükk, et end puule liibudes täiesti nähtamatuks muuta. Hallisäbruline lame olend kaob end puu külge “plaasterdades” täiesti silmist, ainult pea kohal kerkib väike kühmuke.

lehtsabageko2

Meie lambid tabasid ta muidugi peitumiseks täiesti sobimatul oksal aga päevaseks 220px-uroplatus_sikorae_analamazaotra_forest_madagascarpuhkuseks otsib see kadumismeister endale parema paiga. Nagu pildil, mis pärit: https://fr.wikipedia.org/wiki/Uroplatus_sikorae

Ja tänase postituse lõpetuseks:20161206-img_3534ncr2048

Kelle pöörlev silm meid metsapimedusest seiras, sellest juba järgmisel korral.

 

Rubriigid: Madagascar, Madagascari troopiline vihmamets | Sildid: , , , , , , , , | 1 kommentaar

Valgelaubad ja punakõhud

Sifakate ehk malagassipäraselt simponade elu puulatvades võib küll tunduda kadestamisväärselt muretu aga nende tulevik on tume. Mis neid sümpaatseid haruldusi siis ohustab? Nagu arvata võib, on see nende kauge sugulane, kes puu otsast maha kolides ohjeldamatult paljunema hakkas ja aina uusi alasid enda alla võtab. Madagaskaril on eriti hull vihmametsade hävitaja siinne alepõllundus ja sellega kaasas käiv puusöe põletamine. Kiiresti kasvav rahvastik vajab toitu ja elatist ning UNESCO maailmapärandi vihmametsad kahanevad isegi kaitsealadel ja rahvusparkides.

20161205-img_1824_v

Vähe sellest, kaasajal on neist nunnudest imeloomadest saanud jahiloomad. Vanasti kaitses neid fady – Madagaskari tabu – mis ei lubanud sifakate ja indrite liha süüa, kuna arvati, et nendes elavad malagasside esivanemate hinged. Kaasajal on suur sisseränne ja malagassi erinevate hõimude siseränne kogu väärtussüsteemi segi keeranud. Fady on nimelt konkreetne keeld teatud leemuriliikide liha süüa – esivanemat ju ei sööda! Vanasti kaitses see sifakaid ja indrisid pea täielikult, kuid nüüd … leemureid küttida fady ju ei keela! Kui on tellijaid, küll siis leidub ka neid, kes esivanemate naha turule toovad. Lisaks on fady piirkondlik keeld – lõunast või läänest pärit kullakaevurid või teised töölised ei tea sellest midagi ega tahagi teada.

20161205-img_1873-edit-2n2048_v

Sifakad tunduvad vähemalt siin, rahvuspargis, olevat ka küttidele suhteliselt kerge saak. Kui meie objektiivitorude asemel oleksid olnud püssitorud … Rahumeeli aeti kümmekond meetrit kõrgemal omi asju – söödi, suheldi, mängiti ja lesiti oksakiiges.

20161205-img_1982-editn2048_v

Valgelaubad on indrite järel kõige suuremad leemurid, keskmiselt 105 cm kogupikkust millest poole moodustab saba. Suhteliselt suur kere ja liikuv (roniv ja hüppav) eluviis nõuab palju energiat ja nii kulub kolmandik ehk enamgi päevaajast süües või süüa otsides.

20161205-img_1860n2048_v

Nagu taimtoidulistel ikka on neilgi suur magu koos bakteritega, kes aitavad kiudainerikast massi lagundada. Enamasti otsivad sifakad paremaid palasid – vilju, õisi ja noori lehti, mis on toitaineterikkamad ja ilmselt ka maitsvamad. Kokku on loetud üle 100 erineva toidutaime aga isegi ühes päevas koguneb neid keskmiselt 25 – amps siit, teine sealt. On alles mitmekülgne toitumine!

20161205-img_1991-editn2048_v

Kui toiduotsingud võtavad kolmandiku päevaajast siis jääb kaks kolmandikku ju vabaks! Puhata ja mängida, puhata ja mängida – ja endal ning teistel karva puhastada! Karva puhastamine on tähtis nii hügieeni kui ka sotsiaalse suhtlemise vahend. Nii tähtis, et pea kõigil leemuritel peale aie on selleks spetsiaalne hammaskamm – tihedasti koos paiktoothcombnevad lõikehambad ja silmahambad. Seda kasutatakse puudelt toiduks vaigu kogumisel, territooriumi märgistamisel ja karvastiku hooldamisel. Indri hammaskamm koosneb neljast hambast, teistel on neid kuus. Teine abivahend karvastiku hooldamiseks on kõigil leemuritel tualettküünis   esijala teisel varbal. Teistel varvastel on küüned.

v20161205-img_1961n2048_v

Valgelaubad kaitsevad oma grupi territooriumi ainult teiste valgelaupade eest. Ülalpool askeldavad vaarid ning allpool toimetavad pruunleemurid ja teised väiksemad vennikesed lastakse rahus omi asju ajada. Nägime seda oma silmaga, kui veidi maad kaugemal kohtusime punakõht-leemuriga (Red-bellied lemur, Eulemur rubriventer).

20161205-img_2047-edit2048

Kastanpruuni karvastikuga punakõht-leemur on pruunleemurite suguvõsast. Erinevalt sifakatest on ta monogaamne, elutseb 2-10 kaupa gruppides ja võib aktiivne olla nii päeval kui öösel. Keha on tal 30-40 cm pikk ja saba veel viiendiku võrra kehast pikem. Meie teejuhtide kinnitusel magavat punakõht suurema osa päevast, nii et meil vedas, et teda nägime. Nime on ta saanud karva järgi, mis, eriti isastel, kõhupoolel heledam ja punasem olevat. Meie nähtud eksemplar tundus küll punane nii alt kui ülalt, külgedest rääkimata!

punakoht_leemur

Punakõht-leemuritel on isased ja emased selgelt eristatavad – muidugi kui neid piisavalt lähedalt näed. Emastel on kreemikasvalge manisk ja kõhualune, seda illustreeriva pildi pidin internetist otsima. Olin valmis vanduma, et meie nähtud punakõht-leemur vääris oma nime ja oli punase, mitte valge kõhualusega!

punakoht

Alles kodus fotosid uurides sai selgeks, et see punane mütakas, mida okste vahelt õhinal silmitsesime ja pildistasime, koosnes tegelikult kahest leemurist – täiskasvanu kõhu külge klammerdus poeg! Veidi aja pärast otsustas leemuriema, et see koht on pisut ülerahvastatud ja kadus oksatihnikusse.

Pean veel aru pidama, kas järgmisel korral jätkata leemurite rida või minna vahelduseks öise vihmametsa saladusi avastama.

 

 

Rubriigid: Madagascar, Madagascari troopiline vihmamets | Sildid: , , , , , , , , , | 1 kommentaar