Tarabita, avita!

Pärast ööbimist Banoses sõitsime hommikul Koskede teele. Turismiteatmikud ja giidid kutsuvad Banosest Puyosse viivat teed küll Koskede avenüüks (Avenue des cascadas või The Waterfalls Avenue, – Route), kuid Koskede tee tundub lihtsam ja ilusam. Siinkohal peab mainima, et Banost tuntakse ka seikluste linnana. Siit saab alustada mägimatku, vulkaanivaatlusi, raftinguretki ja … minna sõitma tarabitaga.  Internet annab tarabita vasteks midagi köisraudtee taolist, kus trossi või köie küljes rippuvas korvis-vagonetis ületatakse lõhesid ja kuristikke. Ja see ta tõepoolest on, siinkandis hädavajalik abivahend juba ammust ajast – jõgede orud on väga järskude nõlvadega, kohati lausa kanjonitaolised.

Naaberkülasse teisel pool jõge on linnulennult 500 meetrit, teed mööda aga 40 kilomeetrit. Tänapäeval on  enamikus orgudes teed ehitatud mõlemale orunõlvale (et vulkaanipurske ajal evakueerimise vajaduse korral oleks varutee juhuks, kui tuhk, kivid või varingud ühel nõlval tee lõhuvad, kuid ümbersõidud on endiselt pikad ja tarabita ei olegi ainult turistide teenistuses.

Esimene juga Koskede teel oli Salto del Agoyan, kus Pastaza jõgi langeb alla 40 meetri kõrguselt.

Kaks joont kose ülaosas, mis jõuavad välja helesinise nelinurgani, on tarabita trossid ja kinnituskoht vastasnõlval. Meiepoolsel algas tarabita uhke maalitud väravaga, millel kiri: ” Julge võidab oma hirmud!“

See koht oli küll ainult hulludele turistidele (ja kohalikele seiklejatele), sest vagonetti või korvi polnud siin kusagil. Üle kuristiku tuli jõuda köissidemes trossi küljes rippudes.

Õnneks polnud meil selliseid ekstreemsusi plaanis. Imetlesime vaid Agoyani juga, mis, nagu pärast selgus, on mõnes mõttes sarnane meie Narva kosega. Nimelt asub läheduses hüdroelektrijaam, mille jaoks suurem osa jõe veest on kõrvale juhitud. Täies ilus saab seda kuulsat koske näha vahel harva, kui tammi väravad avatakse ja kogu veemass endisesse sängi paiskub.

Teine kosk mõned kilomeetrid kaugemal oli Manto de la Novia, mis tõlkes tähendab pruudiloori. Jõgi langeb siin alla 70 meetri kõrguselt.

Ka selle joa juures olid üle oru tõmmatud trossid, siinne tarabita olevat Ecuadori pikim (500 meetrit) ja kõrgeim (100 meetrit). Õnneks rippus trosside küljes ka korvitaoline metallgondel.

Siin avanes võimalus ise korvi ronida ja see teekond läbi teha. Kõhklesin pisut, sest kriuksuv, turtsuv ja aeg-ajalt sinist suitsu välja popsiv  mehhanism, mis trossi ringi vedas, tundus pigem tehnikamuuseumi eksponaadina kui toimiva transpordivahendina. Kuna aga esimeste julgetega, kes tarabita ära proovisid, midagi ei juhtunud siis … las lennata!

Kuigi laste üksmeelne kommentaar kodus oli: “Hullud! Kuhu te ronisite!”, oli vaatepilt väikest hirmu väärt. Teisel kaldal ja kose juures tehti väikesed pildistamis- ja imetlemispeatused ning olimegi elusalt ja tervelt tagasi.

Alati ei lähe aga kõigil nii hästi, vähemalt mitte ammustel aegadel. Banose kirikus oli nimelt veel üks pilt Neitsi imetegudest.

1889. aasta juunis pöördus Paulino Gavilanes Illuchist tagasi koju tarabitaga  kohas, mida praegu nimetatakse San Fransisco sillaks. Äkki katkesid köied keskelt ja hüüdega “Madre mia de Aqua Santa!” langes ta 70 meetri sügavusse kuristikku. Ja äkki, veidi enne jõkke kukkumist, asetas salapärane käsi ta vigastamatuilt jõe kaldale, kus ta põlvitades tänas Jumalaema kohutavast surmast päästmise eest.

Õnneks nägime seda ilmekat maali alles õhtupoolikul. Mine tea, kas muidu oleksime söandanud oma õnne ja Neitsi heatahtlikkust proovile panna.

Enne Banosesse tagasijõudmist ootas meid veel kõige vägevam kosk Koskede teel – Pailon del Diablo, ja selle juurde viiv Ruta Ecologica, ehk loodusrada, täis värvilisi linde ja põnevaid taimi. Need aga jäävad järgmist postitust ootama.