Mariposario

Mariposario kõlab nagu kaunis naisenimi, kuid ei ole seda mitte. Mariposa on hispaania keeles liblikas, nii et eesti keeles võiks mariposario olla “liblikla” – nagu tuvila, kanala …   Ecuadoris on meie kohaliku giidi väitel ~2500 liiki liblikaid, nii et neil on, mida näidata. Meie käisime Mindo mariposarios.

Olen kuulnud, et ka Euroopa maades on libliklaid, eriti botaanikaaedade juures. Ecuadori kliimas ei ole vajadust suurte soojade kasvuhoonete järele, liblikla jaoks piisas täiesti sellest, kui osale aiast telk-katus peale tõmmati. Sees kasvas lilli, helikoonia ja punase banaani puhmaid ning siia-sinna oli pandud taldrikuid banaanitükkidega liblikatele maiuspalaks.

Algul räägiti meile sellest, kuidas liblikad taimelehtedele munevad ning näidati võrkseintega kapi moodi “puure”, kus need väikesed õgardid ette antud lehti järavad.

Igas järgnevas kapis olid röövikud end järjest suuremaks ja priskemaks söönud, kuni jõudis kätte nukkumise aeg. Koorumist ootavad ja oma salapärast liblikaks muutumise protsessi läbi tegevad nukud olid eraldi kapis, nööpnõelaga kinnitatult ning lipikuga varustatult reas.

Liblikakasvatajate põhitulu tulebki eksootiliste liblikate kasvatamisest müügiks – on palju kollektsionääre, kes neid ostavad. Lennujaama duty-free poes oli müügil klaasi all ja raami sees väike, umbes 10 liblikast koosnev kogu, sertifikaatide ja templitega muljetavaldavalt varustatud. Isetegevus on sellel alal karmilt keelatud.

Lisaks võetakse ka turiste vastu, kes siin piiratud alal liblikaid imetleda ja ohjeldamatult pildistada saavad. Vahel valib mõni mariposa ka külastaja endale puhkepaigaks või uurimisobjektiks.

Lisaks banaanidega maiustamisele meeldisid liblikatele kõige rohkem punase banaani õied.

Liblikaliigid jäävad minust küll määramata. Keda huvitab, siis päris palju on neid: http://www.learnaboutbutterflies.com/Amazon%20thumbs.html   Mõne suurema kohta julgen küll midagi pakkuda. Näiteks see taldrikult banaani sööja ja oksal istuja oli vist Caligo oileus, inglise keeles Oileus Owl Butterfly – öökullisilmad põrnitsesid küll tiibadelt vastu.

Kõige suurem, kiirgavate siniste lintidega ehitud sametiste tiibadega oli Morpho , arvatavasti Morpho helenor

Väiksem mustatiivuline,valge ja punasega triibutatud oli ehk Heliconius sp. ja kollase ning musta võrkmustriga Methona sp. , suur pruuni-kollasekirju aga Heraclides.

Aga ega ma eriti liikide tuvastamisega vaeva ei näinud. Võib ka lihtsalt imetleda neid kordumatuid mustreid ja tiibade sametisi varjundeid.

Nägime oma reisil liblikaid muidugi ka metsikus looduses ja mõni neist jäi isegi pildile. Siiski piirdus enamik neist kohtumistest värvilise täpikese lipendamisega kusagil kaugel või kõrgel, seetõttu on mariposario üks väga tänuväärt ettevõtmine.

Mindo küla asub samanimelise looduspargi serval, pilvemetsade kaitsealal Mindo orus, umbes 2000 meetri kõrgusel, Pichincha vulkaani läänenõlvade jalamil. Sellest pilvemetsast tema rikkustega pean tingimata veel juttu tegema, aga täna lõpetuseks veel Morpho-de duett.