Kõige tähtsam teema

Pärast kiirest elust tingitud väikest pausi postituste vahel pöörduks põhiküsimuse juurde, mida kõik sõbrad-sugulased ikka pärast reisilt naasmist küsivad: ” No mida nad seal söövad?” Aines on ammendamatu, sest Ecuadoris tuleks ilmselt küsida vastupidi – mida nad EI söö! Eksootilisematest paladest oli kunagi juba juttu. Aga tavatoit? Suur osa sellest on eestlasele väga südamelähedane – nimelt sealiha ja kartul. 20151205-_MG_9429v

Kohaliku toiduvalikuga tutvumist on hea alustada turul. Otavalo indiaaniturul oli terve omaette kartuliturg, kus neid leidus igat mõõtu ja värvi, pisikestest punastest suurte kollaste ja sinililladeni. Pole ka ime – just Andide põlisrahvastele oleme oma  lemmikmugulate eest tänu võlgu. Nemad aretasid pika aja jooksul kibedatest, pisikestest ja töötlemata lausa mürgistest metsiku kartuli punnidest need maitsvad kartulid, mida tänapäeval tunneme.

DSC_0164

Lihaletid olid linnu-, veise- ja lamba erinevate tükkide all lookas. Väljapaneku efekti poolest oli aga lihade kuningas Siga! Tervelt küpsetatud sead, mille küljest parajaid tükke lõigati, troonisid nii turuletil kui teeäärse söögikioski ees pilgupüüdjana.

20151205-_MG_9439n2048

Kõigepealt aga kooriti seaprae lõikudeks jagataval osal kamar maha, röstiti suurte lahmakatena ja müüdi krõbedat kamarat maiusroana. Mitte turistidele, vaid ikka oma rahvale.

20151205-_MG_9442v

David, meie kohalik giid, lasi bussi ühe teeäärse söögiputka ees kinni pidada ja ostis kausitäie röstitud maisi ja kamaratükke ka meile proovimiseks. Pisut kõvad, kuid maitse oli hea- nagu pisut kauaks ahju ununenud jõuluprae kamar _MG_1441s

Kui improviseeritud mekkimised välja arvata, sõime meie ikka pisut parema klassi kohtades kui turulett. Kuigi kartulit ja sousti igatsev eesti mees vaatas mahlaseid praelõike turumüüjate suurtel pannidel vahel päris igatseva pilguga.

_MG_1688

Meie einetest jäid näppu paar pilti, mis võiksid esmapilgul ka Eesti toidukohtadest pärit olla. Selle vahega, et köögiviljad olid värsked ja krõmpsud, mitte sügavkülmast. sama käis ka kala ja liha kohta. Sousti asendas paar kausikest vürtsist kastet laual, mis alati liiga ruttu tühjaks said. Valge ollus klaasides oli aga annona mahl, mitte piim ega keefir. Mmmm!!! Aga mahladest ja puuviljadest tahaks teinekord pikemalt pajatada.

Alustasin sealihast ja kartulist, sest meie reis algas Sierras – mägismaal, kus 1800-2500 m üle merepinna on kliima jahedam kui Amasoonias, samas kasvab siin ka troopilisi vilju ja need, mis ei kasva, kasvavad paari sõidutunni kaugusel. No umbes nii, nagu saaksime Lätis käia banaane korjamas. Nii et lihakõrvaseks oli peale kartuli ka palju muud võtta. Muidugi riis, mida rannikutasandikel kasvatatakse. Pisut veider tundus, et enamasti pandi kartulit ja riisi korraga prae juurde, kenasti eraldi kuhjades. Riis kippus siis alati järele jääma. Mais on peale kartuli teine Andide põlisvili, mida seal tänini palju süüakse.

DSC_0628

Maisi valmistatakse siin lugematutel eri viisidel ja algul pidasin neid valgeid pehmeid pallikesi toidu kõrval mingit liiki ubadeks, tegu oli aga fermenteeritud ja hautatud maisiga. Krõmpsuvad, pruunikad “pähklid”, mida salatitesse, eelroogadesse ja ka praadidele lisati olid teist liiki maisi röstitud terad. Siis veel rohekad, pruunid ja kirjud mitmel moel valmistatud maisiterad – mõned päris head krõbistada, mõned pisut harjumatud.

Traditsioonilised road. Jaa, see kõverik lihatüki kõrval on tõepoolest verivorst! Eestlast sellega muidugi ei ehmata, kuigi meid ette hoiatati, millise õudusega tegu. Aga maitse – uhh! Vedel sisu ja võõrad maitseained – vorstirohtu polnud ollagi! Jääme ikka oma retseptide juurde. Lisandiks fermenteeritud mais ja obligatoorne pekstud banaan. Teisel taldrikul rupskiroog, eriti traditsiooniline – söödav, aga ei midagi erilist. Soustiga ei olnud koonerdatud. Nüüd aga pean hakkama kiidulaulu laulma ühele viljale, mida lisati kõikjale peale kookide – suppidele, salatitele, pearoogadele. See on avokaado.

20151205-_MG_9440-2N2048

Ja veel millised avokaadod – pehmed ja rammusad nagu võikreem! Kartulisupp avokaadotükkidega – tahtsin seda kohe koju jõudes järele tegema hakata, aga ikka pole jõudnud, kord pole üht, kord teist ja enamasti ei tule lihtsalt meelde. Aga ükskord ma selle supi ikka kokku keedan!

Supid on neil üldse väga maitsvad. Parempoolsel taldrikul on kinoasupp. Kinoa ehk tšiili hanemalts on viimasel ajal ka meie kaupluselettidele jõudnud, teda peetakse supertoiduaineks, mis sisaldab palju väärtuslikku. Kohtasime kinoad Quito botaanikaaias.

20151204-_MG_8622-2

No malts mis malts, ainult palju suurem ja kõrgem kui meil!

Arvan, et järgmisel korral jätkan toiduvallas – nii palju maitsvat ja põnevat veel näitamata-kirjutamata.

 

 

Rubriigid: Ecuador, Toit, sildid: , , , , , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to Kõige tähtsam teema

  1. rahutu rahmeldaja ütles:

    Suutsin külma kõhtu säilitada kuni avokaadoni 🙂 toidujutud on põnevad, mitte, et lugeja nüüd nälgas oleks aga … 😀

    Meeldib

  2. T ütles:

    Õnneks ajab mõte pekstud banaanile isud jälle pealt ära. See Sinu kirjeldus sellest roast oli väga värvikas 🙂

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s