Mida nad seal söövad… vol.2

Lõunaaja lähenemisest andis tavaliselt märku see, kui korraldati hääletus pearoa teemal. Ei, see ei tähendanud, et enamuse survel pidi kogu grupp näiteks seapraadi sööma. Igaüks sai hääletada loomaliha, sealiha, kana või kala poolt ja just seda talle ka serveeriti. Vahel oli valikuid vähem, vahel aga ka rohkem.

Seale sai siin ennist pikalt kiidulaulu lauldud, kuigi ma seal vist siga ei söönudki. Tundus liiga igapäevane. Laavakivil küpsetatud loomaliha oli see-eest põnev, lõhnas hästi ja maitses ka.

Turulettidel oli loomaliha küll, kuid hoopis kõikvõimalikud tükid kanast hõivasid palju pikemad lettide rivid.

loomaliha_turul

Eriti isuäratavalt need kanaletid ei mõjunud, kuid olen kindel, et just kanajalad ja pead andsid selle tugeva, maitseküllase puljongi, mis siinsed supid nii heaks teeb. Vanaema keedetud kanasupp kanarupskitest,  jalgadest ja peast – ühesõnaga kõigest, mis praest üle jäi – on siiani meeles kui kõige parem. Oma osa oli muidugi ka selles et kana oli mahedast mahedam, alles äsja koduõues ringi siblinud.

kaNAJALADKANAD

Kui valisid kala, siis said kas trutcha (forell) või tilaapia. Kumbki neist pole Ecuadori vetest pärit, kuid neid kasvatatakse palju. Punnsilmse tilaapia kodu on hoopistükkis Aafrikas. Räägiti, et nad mõjuvad halvasti siinsete vete elurikkusele, tõrjudes välja pärismaiseid kalaliike.

tilaapia_turul

Nähes kõiki neid kala- ja lihalettide ridu oli üllatav see, et kuumale kliimale vaatamata ei tundnud nina ebameeldivaid halvaks läinud kraami lõhnu. Kõik oli suhteliselt puhas ja oleksin sellelt turult söögikraami julgenud osta küll. Polnud aga vajadust – tilaapia ootas juba praetuna taldrikul. Väga maitsev valge lihaga kala.

20151204-_MG_9152v

Kala oli väga hea, kuid ta saba varjus peidab end jälle see va pekstud banaan. Püüdsime küll alati enne uurida, mis prae lisandiks on, kuid ikka ja jälle sokutasid nad selle meile taldrikule. Turul nägid nad muidugi kenad välja, nii kollane sort kui seegi, mis ka valmis peast roheline.

banaanid

Kui juba teema esile kerkis, siis räägin ka meie esimesest kogemusest pekstud banaaniga. Tulime pikemalt retkelt pilvemetsa, kõhud tühjad, ja restoranis toodi lauale toekad taldrikud eelroaga. Needsamad.

pekstudbanaan2

Tühja kõhu peale tundusid need algul päris head, kuid, paar tükki ära söönud, sai isu täis. Äkki kuulsime laua alt krabinat – pererahva must koer oli tulnud vaatama, kas on ka lahked külalised. Olid küll – üksteise järel rändasid banaanitükid laua alla ja taldrikud muudkui tühjenesid. Ettekandja tuli ja vaatas – oi, küll neile gringodele alles maitseb pekstud banaan! Kohe asendati tühjad banaanitaldrikud täitega, kuhigi külalislahkelt peal. Mis siis muud üle jäi, kui jälle  neljajalgsele abilisele palakesi pakkuda. See vaatas, et ei tule üksi toime ja kutsus sõbra appi, valget karva nuustiku.

Valge karvanuustik aga haises isupeletavalt ja nii ei jäänud muud üle, kui nad mõlemad laua alt minema kõssitada. Teine voor lõppes pekstud banaani võiduga, pererahvas vaatas küll, et kuidagi äkitselt sai see banaanivaimustus külalistel otsa.

Pekstud banaaniga on seotud mu kõige haledam altminek Ecuadori toidumaailmas. Olime nimelt Galapagosel restoranis, mis kuulus oma mereandide poolest. Õhtune aeg, hämar katusealune lambivalgel ja pikk menüü tegid valiku raskeks. Toidupildid olid menüüs pisikesed nagu kirjamargid, lõpuks tegin valiku uhke nime järgi: krevetibukett kõlas ju uhkesti! Üksteise järel hakkasid road saabuma. Kellele suur kandikutäis särisevaid kalaviile, kellele vanaaegse triikraua sisse serveeritud prisked krevetid, kellele mereandide valik. Ja minu ette tõsteti …

DSC_1022

… hiiglaslik liuatäis paksudest pekstud banaaniviiludest korvikesi, sees paksus õlises soustis hulpivad tomati- ja kapsatükid ning üksik krevett, mis nägi välja nagu oleks ta sinna rasvamerre uppunud. Oeh! Oleksin pidanud kohe algul kõik krevetid kokku korjama ja ainult nendega piirduma, kuid viisaka inimesena proovisin ikka paar korvikest tervenisti ära süüa. See oli viga, mis lõppes iivelduse ja kõhuvaluga. Ja samal ajal nautisid teised oma merehõrgutisi …

Reisiblogi tahab vägisi toidublogiks muutuda, ehk räägin järgmisel korral vahelduseks loodusest. Näiteks mangroovisoost … või hoopis kaktustega kaetud mägedest … või pilvemetsa sõnajalgadest. Ecuador on lihtsalt liiga mitmekesine, raske on valida!

 

 

 

Rubriigid: Ecuador, Toit, sildid: , , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to Mida nad seal söövad… vol.2

  1. rahutu rahmeldaja ütles:

    Eks üks reisiblogi peab kõike sisaldama, ka pekstud banaani (naerukoht) ja igasugust elu-olu, eriti kui see on muhedalt kirja pandud.

    Meeldib

  2. T ütles:

    😀 Vaesed krevetid!

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s