Elu jõel

Kunagi sai pajatatud Napo jõe äärsetest vägevatest puudest, jõgi ise aga jäi väärilise tähelepanuta. Rio Napo on rohkem kui tuhat kilomeetrit pikk Amasoonase lisajõgi, mis saab alguse Andide idapoolsetelt nõlvadelt Ecuadoris ja suubub Amasoonasesse  juba Peruus. Kaart: https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=8269089

Meie retk Napo jõel algas ronimisega pikkadesse paatidesse, mis algul tundusid ehmatavalt kipakad, hiljem aga osutusid väga mõnusaks sõiduvahendiks.

Jõgi oli lai, rohekas vesi soe nagu piim. Pole ka ime, sest õhusooja oli üle 30 kraadi. Rohelise metsamüüri taga pidi kindlasti leiduma ka külasid, sest jõe ääres toimetajaid jätkus – lapsi, koeri, kalamehi …

Meile, kes me siia Amasooniasse sõna tõsises mõttes taevast alla sadasime (varahommikune bussisõit 2000 m pealt Andide nõlvalt madalikule, kus kõrgust paarsada meetrit üle merepinna), oli muutus võrreldes eelmiste päevade looduse, inimeste ja kliimaga päris äkiline. Aga see ongi Ecuador – kontrastide maa.

Kõik see toimetamine hiigeljõe ääres käis nii mõnusas rahulikus rütmis, kellelgi polnud kiiret. Keegi ei pahandanud ka selle üle, kui me oma paadiretkel otse nende tagaõue piilusime, pigem naeratati ja lehvitati eemalt meie paatidele.

Allavoolu edasi sõites paistis inimesi, paate ja ehitisi ikka vähem.

Jõgi oli kohati päris kärestikuline, väikese raputamise tegi tasa see, et just kärestike ääres kohtas rohkem linde – haigruid, kormorane, jäälinde, keda muidugi kõiki pildile püüda ei õnnestunud.

Tihedast metsast tõusid kõrgele üle võimsate kapokipuude ja viigipuude võrad.

Kaldanõlva katva vihmametsa kohal tiirles saaki otsides must karakaara (Daptrius ater), kelle eelistatud elupaigaks ongi jõgede kaldad. Ta sööb kõiki, keda kätte saab ja kellest jõud üle käib – konni, kalu, väikseid imetajaid, putukaid ja isegi puuvilju.

Paljas, kollane nahk karakaara näol ja kaelal kõneleb äraandlikult sellest, et suure osa ta menüüst moodustavad raiped. Aga eks needki tule looduse ringkäiku aidata.

Kaldaäärsetel puudel istus teisigi huvitavaid sulelisi. Musta kaelusega tegelane on ilmselt taimetoitlane, ega ta muidu tuviga sõbralikult kõrvuti ei istuks – või tuvi temaga.

Lõuna ajal peatusime liivasel leetseljakul, mis kandis paljude üleujutuste jälgi. Vihmaajal on sellised madalad kaldapealsed vee all. Kohe, kui vesi taganeb, vallutavad taimed uuesti maa.

Siin lõunatades ootas mind selle hommikupooliku suurim elamus. Ei, mitte paadipoiste serveeritud riisiroog ja salat, kuigi ka need olid maitsvad. Äkki märkasime teisel pool jõeharu kerkivas puuvõrade tihedas rohelises seinas mingit liikumist.

Tähelepanu! Järgneb piltmõistatus! Leia pildilt džunglielanik.

Õige koht on umbes foto keskpaigas. Meie giid nimetas teda “karvaahviks”, ilmselt ingliskeelse nimetuse “common woolly monkey”   otsetõlkena.  Kuna ka ladinakeelne Lagothrix lagotricha ei aidanud muud maakeelset nimetust leida, siis jään ka mina karvaahvi juurde. Hullult karvane on see loom tõesti, punakaspruun karv ei ole väga pikk, kuid see-eest nii tihe, et seisab püsti. Suur pea ja peaaegu paljas nägu muutsid ta kuidagi inimesetaoliseks.

Tegu on haruldase ja ohustatud elukaga. Ohustatuse põhjuseks muidugi elupaikade hävimine metsaraie tõttu. Lisaks püütakse neid lemmikloomaäri jaoks, eriti poegi. Seda nägime juba tunni aja pärast Amazoniaco loomade päästekeskuses, millest jutustasin ühes jaanuarikuu postituses karvaste nunnude nukrast saatusest. Aga see karvaahv toimetas oma ahvitoimetusi meie elevusele vaatamata häirimatus rahus edasi, kuni end lõpuks aeglaselt oksalt oksale hiivates lehepadrikusse kadus. Head õnne talle!

Eestimaa lumises kevadealguses annavad need meenutused sooja. Kiirele ajale vaatamata ammutan sellest varasalvest ikka edasi, vaatan, mis järgmisena näppu jääb!