Mangroovimetsas

Kui kevad kodusel Eestimaal lume sulatas, sulas sama kiiresti aeg meenutusteks kaugest maast ekvaatoril. Siiski tahaks aeg-ajalt sinna tagasi pöörduda. Eelmisel korral meenutasin suurt Napo jõge ja metsa selle kallastel, täna tahaks jätkata ühe väga erilise metsaga ja veteriigiga, mille kohta ei saa päris täpselt öelda, kas tegu on jõe, soo, delta või ookeani rannikuga. Kõik see kokku on Churute mangroovide looduspark.

 

Churute looduspark asub Ecuadori troopilisel madalmaal, Ecuadori suuruselt teise linna Quajaquili lähistel. Vaikse ookeani veed segunevad tõusude – mõõnade rütmis siin  suurte jõgede – Churute, Canari, Taurase ja Naranjali veega,  Guayase jõe madalad kaldad, Quayaquili lahe rannik, suur mageveeline El Cancloni järv – kõik see moodustab maa, vee ja metsa ühtepõimunud segadiku, millest kohati kerkivad troopilise kuiva metsaga kaetud küngastikud. Tõusu ajal tulvab ookeanist jõgedesse ja soistesse metsadesse soolast ookeanivett. Suuremate tõusude veepiir on kaldametsas selgesti näha.

Kõige tähtsamad on siin muidugi mangroovitihnikud. Olen mangroovimetsa korra ka varem näinud – kahjuks küll ainult väikest säilinud lapikest uute sildade ja teede rägastiku serval Indoneesias. Igihaljad mangroovimetsad on troopilistele rannikutele väga olulised – nad pehmendavad lainete jõudu, mis muidu rannikut lõhuksid, toimivad omalaadsete puhastussüsteemidena ja loovad tohutult elupaiku kaladele, krabidele, igasugu vee- ning mudamutukatele ning muidugi lindudele.

Reisitutvustuses reklaamiti seda kui “troopilist paradiisiaeda”. See on muidugi jälle turistinduse bla-bla-blaa, minu ettekujutusse paradiisiaiast ei kuulu küll mudane kallas ja võsarägastik. Mis ei tähenda, et mangroovid poleks tohutult huvitav ja igasugusest elust kihisev kooslus. Teadsin enam-vähem ju, mida mangroovimetsast oodata, mõni inimene võiks aga kapitaalselt pettuda, kui lubatud paradiisiaed niimoodi välja näeb!

Meie retk algas lühikese jalutuskäiguga läbi mangroovi jõe äärde. Õnneks saime kõndida mööda üpris toekat laudteed, mis praegu, mõõna ajal, oli kõrgel mudase pinnase kohal. Muda mangroovide all oli urgudest auklik nagu sõelapõhi.

Kui meie giid veidike rohelisi mangroovilehti urgude vahele pudistas, saime näha ka uruomanikke.

Krabid toituvad tavaliselt mahalangenud mangroovilehtedest ja muudest taimejäänustest, selline hõrgutis nagu värsked rohelised lehed pole nende menüüs kuigi tavaline. Kiiresti krabati lehetükk ja … padavai urgu tagasi. Mõni suurem tegi väiksemate vennikeste poole seejuures väga ühemõtteliselt ähvardavaid liigutusi.

Iga vari, väheke kõvem heli ja äkilisem liigutus sundis seda krabiarmeed aga välkkiirelt kaduma. Jaa – ei ole kerge olla toidupüramiidi alumiste korruste elanik!

Mangroovipuude saladusigi oli mõõna ajal kergem märgata. Nad on halofüüdid – taimed, mis saavad kasvada soolase ookeanivee perioodiliste tõusude ja mõõnade meelevallas. Kollakad täpikesed mangroovijuurtel on liigne sool, mida puud eraldavad ja mille tõusuvesi hiljem juurtelt maha peseb.

Mangroovidel on veel kavalaid nippe, mis aitavad sellistes äärmuslikes oludes toime tulla. Mudane pinnas ei sisalda peaaegu üldse õhku, niisiis sirutub mõõna ajal mudast välja terve hingamisjuurte mets, mille abil need imelikud taimed saavad juurtele õhust hapnikku võtta.

Nagu nõelapadi.

Ka seeme on kavalpeadel nagu puhkpüssi nool – piklik, ühest otsast terav, ja raskuskese just nii seatud, et teravat otsa pidi mutta kinni kukkuda. Kui veab, ei uhu tõusuvesi mangroovihakatist minema ja uus puukene võib alguse saada.

Teisi taimi on mangroovide kuningriigis vähe – mõni sõnajalapuhmas või muu epifüüt kõrgematel tüvedel, muidu aina mangroovioksete rägastik. Ja ega ka muid elukaid peale krabide eriti näha pole, silm eksleb tihedas võsas ega taba midagi. Tõeliselt saab siinset rikast elu näha siiski paadist, vee pealt. Paadid ootasid meid jõe ääres. Ikka need pikemad, mitte see ühepuulootsik!

Keda ja mida jõel ja deltas näha oli, sellest pajatan loodetavasti juba õige pea. Kui ei juhtu jälle nii, et mõnusa ilma tõttu on see blogi ajutiselt puhkusel!