Kodumaiseid metsaradu rännates kaob aeg käest – ei ole võimalik, et juba maikuu lõpp paistab! Lubasin kakaopuude jutu viimase osa postitada alles eile – või oli see tõesti rohkem kui kaks nädalat tagasi …
Siin on nüüd pilt kakaopuukoolist ja naeratavast Nymphast, kes meile istikute kasvatamise saladusi avaldab. Usun, et meiegi puukoolide inimestele tuleb see pilt ja jutt tuttav ette. Alguses kasvatatakse seemnest seemikud. Troopikas käib see muidugi kiiremini kui meie kliimas – pookimiseks sobiliku seemiku saab vähem kui poole aastaga
Pookima peab, sest seemnest kasvatatud kakaopuu hakkab vilja kandma alles 4 – 6 aastaselt. Poogitud taim aga pidavat juba aastavanuselt õitsema ja vilja kandma. 
Kolm nädalat pärast pookimist lõigatakse pookekohta ümbritsev kile lahti ja 6-kuuselt on taim müügivalmis. Osa kulub muidugi oma istanduste tarbeks, sest 20-aastaselt kakaopuud asendatakse uutega. Vanad hakkavad vähem saaki andma ja neid ei tasu enam pidada.
Ecuadoris pidi praegu palju uusi kakaoistandusi rajatama, sestap on taimede kasvatamine muutunud küllalt tulusaks ettevõtmiseks. Taime omahind on Nympha jutu järgi 18 senti, müügihind umbes 50 senti. Ja neid 50-sendiseid seisis seal tuhandete kaupa!
Aga muidugi nõuab see palju tööd. Ja nagu kõigest sellest – külaliste vastuvõtmisest, puukoolist, kakaokasvatusest – veel vähe oleks, kasvatatakse tiikides ka veel kalu. Tilaapiad pidid siis aastaga kolmekilosteks kasvama. Kalamehejutt?
Jätan nüüd kahjutundega hüvasti naeratava Nympha ja tema šokolaadimaailmaga.
Loodan, et järgmine pilguheit Ecuadori jõuab kätte rutem kui viimati – ees ootab veelindude kirev hulk mangroovisoos ja suure jõe ääres. Iibised, haigrud, pelikanid, kotkad – oskaksin vaid kõigile neile nime anda!
Sinna ja Tagasi 