Teekond Madagaskarile sai alguse lapsepõlvest. 1957. aastal ilmus Eestis Arkady Fiedleri raamat “Küla Madagaskaril”, mis oli mingitel kummalistel põhjustel üks minu kapsaks loetud lemmikraamatutest. Mida pakkus see raamat 9-10 aastasele minule, on tagantjärele raske öelda. Looduse eksootikat, kummalisi loomi ja taimi muidugi aga kõige huvitavamad olid jutud saare pruunidest inimestest ja see, et autoril olid nendega isiklikud suhted. Ta elas koos noorukese malagassitariga, õhkas salajas tema temperamentse õe järele ning kuulas õhtuti onnis tema vanaisa ja teiste külameeste pajatusi. Sel ajal N. Liidus ilmunud reisiraamatutes niimoodi ei kirjutatud, alles hulk aega hiljem tulid Rockwell Kenti Gröönimaa jutud, veel hiljem Heyerdahli “Fatu-Hiva”ja ega rohkem selliseid lugusid ei mäletagi. 
Igatahes tundus tookord, et kunagi ise neis paikades ringi käia on sama tõenäoline kui reisida vanakese Hottabõtši lendaval vaibal. Näha leemureid, kameeleone värvi muutmas, siilitaolist tenrekit, salapärast ja malagassides hirmu äratavat vihmametsa võis ainult mõttereisidel, kusagil kolme musketäri mõõgavõitluste ja Strugatski kosmoseseikluste vahepeal.
Aeg aga läheb ja võimatu saab võimalikuks, kui oled selleks valmis ja väga tahad. Detsembris 2016 viis teekond meid Punasele saarele. Kuigi palju lapsepõlveraamatust loetust tuli tuttav ette või aitas mõista saare minevikku, näitas see ainult väikest osa, tillukest nurgakest Madagaskarist. 
Troopiline vihmamets Ida-Madagaskaril Mantadia rahvuspargis.
See maa on seest palju suurem kui väljast, ta on nagu väike manner oma erinevate vöönditega kõrbest vihmametsani, erinevate rahvastega pruunidest riisiterrasside ehitajatest betsileodest mustade baradeni, kelle elus kõige tähtsamad on nende veised – seebud. Kindlasti ei osanud arvata, et näeme lähedalt neid loomi, kellest tehti BBC sari “Viimane võimalus näha” ja ka seda, et jagame saate tegijate kurbust selle imelise looduse hävimise pärast. 
Betsileode küla Madagaskari keskosa kõrgmaal.
Loodan siin blogis edaspidi jutustada ja näidata pilte sellest, mida Madagaskaril selle põgusa 2 nädala jooksul endasse ja fotokasse talletasime. Karta on, et elutee meid enam sinna ei vii, kirjutades ja pilte otsides saab aga reisi otsekui uuesti läbi teha ning seda ka teistega jagada.
Kirileemur Mantadia rahvuspargis
Sinna ja Tagasi 