Madagaskari loodus on koduks nii paljudele putukatele, kahepaiksetele, roomajatele, loomadele ja lindudele, keda kusagil mujal ei leidu, et vaarisa Noa puistas vist küll tubli poole oma loomakoormast siinsetele kallastele. Vähemalt 80% siinsetest elukatest on endeemsed, ainult Madagaskari liigid – aga võib-olla ka 90%, tundub, et loodusteadlased ei tea päris täpselt isegi. Eriti palju on kogu seda liigirikkust jagatud vihmametsadesse Punase saare põhja-kirde- ja idaosas.
Meie alustasime oma tutvust vihmametsaga Mantadia rahvuspargis.
Rahvuspargi väravas tuleb maksta sissepääsutasu, millest pool peaks minema kohaliku kogukonna heaks. Kuigi … kuidagi kahtlevalt kõlas meie kohaliku giidi jutus see PEAKS …
Ilma kohaliku giidita rahvusparkidesse ei saa, ja meiega tuli lisaks gruppi kogu reisi saatnud Herilalale kaasa ranger, kes end Johniks kutsuda lasi, et mitte vazahade (valgete inimeste – malagassi keeles) keelt sõlme keerata.
Porist ja auklikku teed mööda rahvuspargi poole loksudes hoidsid John ja Herilala kogu aeg ümbritseval metsal silma peal. Aeg-ajalt tehti peatus, John hüppas kastist maha ja kutsus meid võidukalt kedagi vaatama – näiteks kaelkirjakmardikat.
No ei saa sellist looma olemas olla, ei saa … aga ometi on! Näeb välja nagu harvester. Ja silmad on tal selle pika “kraananoka” otsas ning mingid söömisorganid ilmselt ka. Aga eriline müstika on see, kuidas on võimalik sentimeetripikkust putukat autokastis seistes sõidu pealt teeäärses tihedas võsas märgata!
Vihmametsa loodusrajal võttis ümbritsev küll ahhetama. Üksikud puud ei tundunudki algul nii tohutusuured nagu Lõuna-Ameerikas nähtud, kuid sammaldunud ja jämedad olid nad küll. Suuremate tüvede vahel kasvas madalatest puudest ja liaanidest tihnik ning kõige alla jätkus ka puhmaid ja sammalt.
Puutüvedel kasvas pirakaid sõnajalgu Asplenium niglum, mida ka linnupesa-sõnajalgadeks kutsutakse. Nägid küll välja nagu kotka- või kurepesad, millele kaunistuseks ümberringi rohelisi lehti torgatud.
Päris vihmametsa rajal ei oleks me ilma teejuhtideta vist ühtegi looma ega mutukat näinud. Tsikaadide sirin ja lindude hõiked osutasid, et elu on siin rikkalik.
Ja ennäe, esimene haruldus Madagaskari rikkalikust konnariigist Mantella madagascariensis, kirev iludus, keda leidub ainult Ida- ja Kesk – Madagaskari vihmametsades.
Eesti keeles on ta nimi väidetavalt punaselg-puukonn, kuigi punasekirjud on hoopis koivad, mitte selg. Järgmine leid oli tilluke, kuldpruuni mustrilise seljaga konnake Mantidactylus opiparis, jälle haruldane endeemne liik.
Ja siis kostis Johnilt vaimustunud hüüdeid ja ta taris jõeäärsetest põõsastest esile ühe tõeliselt veidra tegelase. Lowland streaked tenrek, minu vabas tõlkes vöödiline tasandikutenrek, Hemicentes semispinosus vaatas teerajal üllatunult ja veidi lühinägeliku moega meile vastu, otsekui tahaks öelda:”No miks ta ometi niimoodi teeb, okkad puha sassis..” Nojah, ja mõned okkad olid ka Johni pöidlas, ennastsalgava giiditöö palgaks!
See ürgvana elukas kes arvatavalt 60 miljonit aastat tagasi Madagaskaril oma arengulugu alustas on teadlaste arvates väga sarnane üldse kõige esimeste maismaaimetajatega. Nii et kui tahate näha seda, kes saurused välja tõrjus, siis vaadake – umbes nii nad välja nägidki. Või ka teistmoodi sest Madagaskaril on paarkümmend tenrekiliiki, mõni neist näeb välja nagu priske siil, mõni nagu vesirott ja mõni nagu … Muumitrolli esivanem! Minule meenutas meie tenrek just mõnd Muumioru elukat, sellist pisut sakris ja kurvameelset tegelast, kes vaikselt põõsastest teiste toimetamisi pealt vaatab ja seejuures poriseb, et miks see elu küll nii üksildane on …
Tenrekitel on palju huvitavaid kombeid, nimelt oskavad nad oma seljaokkaid üksteise vastu hõõrudes mingit inimkõrvale kuuldamatut heli tekitada. Ega inimene ei peagi kuulma, peaasi et teised tenrekid kuulevad – see heli on nimelt omavahelise suhtluse jaoks. Ja pea ümber olevaid pikki okkaid saab ettepoole suunata ja võimalikule ründajale suhu ja ninna torgata, kui see nii rumal on ja tenreki oma lõunasöögiks valib.
Lõpetuseks veel pilt metsaojast, tenreki kodupaigast. Retk vihmametsas jätkub järgmises postituses, sest põnevaid kohtumisi jätkus seal veel ja veel!
Rõõmustav, et on jälle loota tükiks ajaks nauditavat lugemist 🙂
MeeldibMeeldib