Madagascari vihmamets – ülemiste korruste elanikud

Haruldaste kirjute konnade nägemine on tore ja tenrekiga kohtumine suisa vaimustav, aga Madagaskari vihmametsa minnakse ju ikkagi otsima leemureid, eks ole! Nende nägemiseks tuleb aga pilk ülespoole suunata, sest see on ülemise korruse rahvas. Õigemini jätkub neid kõigile tasanditele, pikemalt veedab aega maapinnal vaid kassleemur. Niisiis, ülemise korruse korterid näevad välja sellised.

Maapinnast on see tasand 20-30 m kõrgusel, kohati kõrgemalgi ja sinna kiigata aitab kas binokkel või pikemat sorti objektiivitoru. Selle abil on näha, et alt ühetaoliselt pruunikad-rohekad puutüved ja liaaniväädid kannavad seal ülal päikesepaistel värvikaid õisi. Punaste õitega puu on loorberite (Lauraceae) hulka kuuluv Ocotea sp.

Kui teerajal vedeleb hulk liaaniõisi, on ülemise korruse elanikud hiljaaegu einestanud ja paistab, et kommetega nad ei hiilga – pool pudeneb “laua alla”. Siin neid igatahes enam polnud ja John saatis oma “poisid” otsingule. Kollaseõielise liaani nimeks öeldi olevat Stringolodum – tark Googel aga ei tea sellisest ega ligilähedasest taimeperekonnast midagi, ainuke leitud seos pärines Brasiilia rahvamuusikast 🙂

Siis aga järgnes meie retkel kiire põige üle väikese künka, rajast veidi kaugemale ja juba kostis kõrgelt puu otsast turtsatusi ja rabinat. Näha polnud esialgu muud kui paar lapikest mustavalgekirjut kasukat ja pikk kohev kassisaba okste vahelt alla rippumas. Vaaride ehk kirileemurite pere, esitleti meile uhkusega – Varecia variegata, inglise keeles Black-and-White Ruffed Lemur.

Naaberpuul Ocotea´l maiustab veel üks pereliige punaste õitega. Kahel tagajalal seisev vaari näeb välja nagu kummaline segu mitmest loomaliigist – kohev kassisaba, murelik pungsilmne sülekoeranägu ja seda ümbritsev uhke valge põskhabe on veidras kontrastis püstise kehahoiakuga ja eriti elegantsete pikasõrmeliste mustades nahkkinnastes “kätega”.

“Oot-oot, kes see seal keldrikorrusel krabistab?”

“Ah, ei huvitagi eriti …

… ampsan parem veel mõned liaaniõied!”

Vaarid veedavad suurema osa ajast oma hästi sisustatud penthouse´ist lahkumata, käies ainult aeg-ajalt vett joomas ja ka mulda söömas. Paljude džunglipuude lehed sisaldavad mürkaineid ja savine muld aitab neid neutraliseerida ning kehast välja viia – noh, nagu meie endale kõhuhädade korral apteegist Smecta pulbrit toome. Nad elavad väikeste peregruppidena ja on väga territoriaalsed. Oma piirkonna puud on kõik arvel ja häda võõrale, kes sinna peaks eksima – kirileemurid on väga agressiivsed, isegi oma peres käib ühtepuhku üks turtsumine ja õiendamine. Alumiste korruste elanikud – pruunleemurid ja muu madalam rahvas – jäetakse aga rahule, eeldusel, et nad käppipidi härraste toidulauale ei roni.

Vaarid on ohustatud ja kadumisohus liik, nagu enamik leemureid. Vihmametsade pindala väheneb kiiresti, elupaiku jääb järjest vähemaks. Korraga sünnib vaariemal vihmahooaja alguses 1 poeg, pere peale võib neid olla kuni viis. Poegi hoitakse enamasti okstest ja samblast pesas, mitte ei kanta kõhu või selja peal kaasas nagu teeb enamik leemuriliike. Lapsi valvatakse-kantseldatakse kordamööda, aga sellele vaatamata on pesast välja kukkumised tavalised – ja pesad on 10-20 meetri kõrgusel! Kui meie teejuhid väitsid, et kolmandik kirileemuripoegi hukkub enne täiskasvanuks saamist, põhiliselt just puu otsast alla kukkumise tõttu, tundus see uskumatu. Kuidas siis emake loodus sellisel programmiveal on lasknud tekkida – loom, kes veedab kogu elu puulatvades, laseb kolmandikul oma poegadest puu otsast surnuks kukkuda (kõlab umbes nii nagu upuks kolmandik vaalapoegi esimesel eluaastal)! Aga tundub, et nii ongi, kõik Madagaskari faunat kirjeldavad leheküljed on selles ühel nõul.

Vaaride ühiskonnas valitseb matriarhaat – emased domineerivad igas asjas ja teevad ka peretülis isastele tuule alla. Seksist ei maksa üldse rääkida, emased on seksuaalselt aktiivsed ainult 2 nädalat aastas ja pojad sünnivad kõik ühel ajal, kui algab vihmahooaja toiduküllus. Emastel ja isastel on raske vahet teha – suurusel ja väliskujul mingeid eritunnuseid silma ei hakka, eriti muidugi vaatlejast 20 meetrit kõrgemal.

Pisut riiakas aga siiski nunnu – kirileemuri portree. Vaarisid saab kodulehe andmetel näha ka Tallinna Loomaaias – peaks minema ja sugulastelt tervisi viima!

Järgmisel korral tulen vihmametsa korruseid pidi järjest allapoole ja vaatan, kes seal elavad.