Kui ladvaelanikud kirileemurid hüppavad oksalt oksale nagu oravad, siis märksa kogukamatele sifakatele see liikumisviis ei sobi. Nemad kargavad mööda tüvesid ja jämedamaid oksaharusid. Tugevate tagajalgadega hoogu andes võivad nad hüpata kuni 9 meetri kaugusele, sirutades lennul “käed-jalad” tüve poole ja haarates sellest raudse haardega. Nad elavad vaaridest korrus allpool aga sooritavad toiduotsingul retki ka üles latvadesse ja vahel isegi maapinnale mahakukkunud puuviljade ja savi järele.
Sifakate püstine kehahoid ja pikad-käed jalad teevad nad üpris inimesekujuliseks. Meie kohatud rühm meenutas kogenud tsirkuseakrobaatide truppi, kes on millegipärast karvased trikood selga ajanud ja harjutavad nüüd uut numbrit.
Sifaka karvastik on värvikas – kõhul ja seljal hallid varjundid valkjashallist peaaegu mustani, käsivarred ja jalad ruuged, mõnel lausa oranžid. Ja musta pungsilmse näo ümber pikemates valgetest karvadest võru, mille järgi see sifaka oma nime on saanud – Propithecus diadema , inglise keeles Diademed sifaka.
Lapsehoid on neil tunduvalt paremini korraldatud kui vaaridel. Esimesed neli nädalat kannab ema pojukest kõhu peal, siis kolib see üles seljale, kus ta veel kuu aega priiküüti saab. Siis peab tasapisi hakkama ise tüvesid mööda turnima. Nad elavad peregruppides, kus on kuni 8, vahel ka enam sifakat. Arvatakse, et ühel aastal poegib ainult üks emane. Isased, mõnedel andmetel aga ka emased võivad gruppide vahel liikuda, teise perre üle minna.
Teeme külakuhja! Toitu on vihmahooaja alguses külluses, saab möllata ja lusti lüüa.
Vett valgelaubad ei joo, ja jala (maapinnal) eriti ei käi. Kogu vajalik vesi saadakse puuviljadest, õitest ja lehtedest. Igal rühmal on oma territoorium, 25-60 hektarit metsa, kus ringi liigutakse. Tavaliselt rändab grupp paarsada meetrit päevas. Kui palju aga igal karvakuues akrobaadil neid meetreid mööda tüvesid edasi-tagasi-üles-alla-harult -harule turnides koguneb, seda võib ainult ette kujutada!
Territooriumi peab hoolega märgistama, kuidas muidu tead, kus oma lõpeb ja võõras algab. Lõhnamärkide tegemise vahendid on igal sifakal muidugi kogu aeg kaasas.
Sifakad on nii toredad sellid, et neist saab veel ka järgmisel korral pajatada. Pealegi on neid päris mitu liiki – kuni 9 (teadlased pole veel päriselt kokku leppinud kas kõik on omaette liigid või peab osa leppima alamliigi staatusega, sellest siis see “kuni 9”). Ja turistid oma lihtsameelsuses on leiutanud veel ühe liiginime, mis kirjeldab sifakate liikumist maapinnal – dancing sifaka! See on äärmiselt veider ja naljakas külg-ees-galopp, mida ühel videol demonstreerib Verreaux` sifaka. Vaadake ise!
Sinna ja Tagasi 
Tuju läks kohe mitu pügalat ülespoole 🙂
MeeldibMeeldib