Valgelaubad ja punakõhud

Sifakate ehk malagassipäraselt simponade elu puulatvades võib küll tunduda kadestamisväärselt muretu aga nende tulevik on tume. Mis neid sümpaatseid haruldusi siis ohustab? Nagu arvata võib, on see nende kauge sugulane, kes puu otsast maha kolides ohjeldamatult paljunema hakkas ja aina uusi alasid enda alla võtab. Madagaskaril on eriti hull vihmametsade hävitaja siinne alepõllundus ja sellega kaasas käiv puusöe põletamine. Kiiresti kasvav rahvastik vajab toitu ja elatist ning UNESCO maailmapärandi vihmametsad kahanevad isegi kaitsealadel ja rahvusparkides.

20161205-img_1824_v

Vähe sellest, kaasajal on neist nunnudest imeloomadest saanud jahiloomad. Vanasti kaitses neid fady – Madagaskari tabu – mis ei lubanud sifakate ja indrite liha süüa, kuna arvati, et nendes elavad malagasside esivanemate hinged. Kaasajal on suur sisseränne ja malagassi erinevate hõimude siseränne kogu väärtussüsteemi segi keeranud. Fady on nimelt konkreetne keeld teatud leemuriliikide liha süüa – esivanemat ju ei sööda! Vanasti kaitses see sifakaid ja indrisid pea täielikult, kuid nüüd … leemureid küttida fady ju ei keela! Kui on tellijaid, küll siis leidub ka neid, kes esivanemate naha turule toovad. Lisaks on fady piirkondlik keeld – lõunast või läänest pärit kullakaevurid või teised töölised ei tea sellest midagi ega tahagi teada.

20161205-img_1873-edit-2n2048_v

Sifakad tunduvad vähemalt siin, rahvuspargis, olevat ka küttidele suhteliselt kerge saak. Kui meie objektiivitorude asemel oleksid olnud püssitorud … Rahumeeli aeti kümmekond meetrit kõrgemal omi asju – söödi, suheldi, mängiti ja lesiti oksakiiges.

20161205-img_1982-editn2048_v

Valgelaubad on indrite järel kõige suuremad leemurid, keskmiselt 105 cm kogupikkust millest poole moodustab saba. Suhteliselt suur kere ja liikuv (roniv ja hüppav) eluviis nõuab palju energiat ja nii kulub kolmandik ehk enamgi päevaajast süües või süüa otsides.

20161205-img_1860n2048_v

Nagu taimtoidulistel ikka on neilgi suur magu koos bakteritega, kes aitavad kiudainerikast massi lagundada. Enamasti otsivad sifakad paremaid palasid – vilju, õisi ja noori lehti, mis on toitaineterikkamad ja ilmselt ka maitsvamad. Kokku on loetud üle 100 erineva toidutaime aga isegi ühes päevas koguneb neid keskmiselt 25 – amps siit, teine sealt. On alles mitmekülgne toitumine!

20161205-img_1991-editn2048_v

Kui toiduotsingud võtavad kolmandiku päevaajast siis jääb kaks kolmandikku ju vabaks! Puhata ja mängida, puhata ja mängida – ja endal ning teistel karva puhastada! Karva puhastamine on tähtis nii hügieeni kui ka sotsiaalse suhtlemise vahend. Nii tähtis, et pea kõigil leemuritel peale aie on selleks spetsiaalne hammaskamm – tihedasti koos paiktoothcombnevad lõikehambad ja silmahambad. Seda kasutatakse puudelt toiduks vaigu kogumisel, territooriumi märgistamisel ja karvastiku hooldamisel. Indri hammaskamm koosneb neljast hambast, teistel on neid kuus. Teine abivahend karvastiku hooldamiseks on kõigil leemuritel tualettküünis   esijala teisel varbal. Teistel varvastel on küüned.

v20161205-img_1961n2048_v

Valgelaubad kaitsevad oma grupi territooriumi ainult teiste valgelaupade eest. Ülalpool askeldavad vaarid ning allpool toimetavad pruunleemurid ja teised väiksemad vennikesed lastakse rahus omi asju ajada. Nägime seda oma silmaga, kui veidi maad kaugemal kohtusime punakõht-leemuriga (Red-bellied lemur, Eulemur rubriventer).

20161205-img_2047-edit2048

Kastanpruuni karvastikuga punakõht-leemur on pruunleemurite suguvõsast. Erinevalt sifakatest on ta monogaamne, elutseb 2-10 kaupa gruppides ja võib aktiivne olla nii päeval kui öösel. Keha on tal 30-40 cm pikk ja saba veel viiendiku võrra kehast pikem. Meie teejuhtide kinnitusel magavat punakõht suurema osa päevast, nii et meil vedas, et teda nägime. Nime on ta saanud karva järgi, mis, eriti isastel, kõhupoolel heledam ja punasem olevat. Meie nähtud eksemplar tundus küll punane nii alt kui ülalt, külgedest rääkimata!

punakoht_leemur

Punakõht-leemuritel on isased ja emased selgelt eristatavad – muidugi kui neid piisavalt lähedalt näed. Emastel on kreemikasvalge manisk ja kõhualune, seda illustreeriva pildi pidin internetist otsima. Olin valmis vanduma, et meie nähtud punakõht-leemur vääris oma nime ja oli punase, mitte valge kõhualusega!

punakoht

Alles kodus fotosid uurides sai selgeks, et see punane mütakas, mida okste vahelt õhinal silmitsesime ja pildistasime, koosnes tegelikult kahest leemurist – täiskasvanu kõhu külge klammerdus poeg! Veidi aja pärast otsustas leemuriema, et see koht on pisut ülerahvastatud ja kadus oksatihnikusse.

Pean veel aru pidama, kas järgmisel korral jätkata leemurite rida või minna vahelduseks öise vihmametsa saladusi avastama.

 

 

Rubriigid: Madagascar, Madagascari troopiline vihmamets, sildid: , , , , , , , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

1 Response to Valgelaubad ja punakõhud

  1. rahutu rahmeldaja ütles:

    Leemureid vaataks lõpmatuseni aga olenemata valikuist, millega reisijuttu jätkata, ootan järge pikisilmi 🙂

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s