Öine retk vihmametsas oli tegelikult pigem küll õhtune ja algas kella poole seitsme paiku Andasibe külast. Jõudsime kohale pisut vara ja ootasime oma retkejuhti “Johni” kuni küla vahel hämardus ja süttisid üksikud tuled. Tõepoolest, väääga üksikud, tegelikult põlesid hämarad lambikesed ainult kohalikus söögikohas, kuhu läbi akna piilusime. Aga Madagaskaril on elektriga nagu on … ja enamasti ei ole.
Kui on pime, siis on ikkagi öö ja metsas ilmuvad välja öised elajad. Mulle hullult meeldib see vanaaegne sõna oma algses tähenduses.Nüüd on see lihtsalt looma tähistavast sõnast muutunud sõimusõnaks. Ja kes rikkus ilusa sõna ära – ikka inimesed, kes oma “elajalikkuse” loomade kaela ajavad, nagu Tiiu Erelti väga huvitavast artiklist lugeda saab: http://www.emakeeleselts.ee/omakeel/2000_1/OK_2000-1_07.pdf
Ööelu otsisime otsmikulampide valguses teeäärsest vihmavõsast. Ja seda leidus seal ohtrasti, iga natukese aja tagant sööstis John võssa ja tõi lambi valgusvihku järjekordse eluka. Esmalt köitis ta tähelepanu palvetaja…
ja seejärel lehel siristav tsikaad. 
Tsikaadide sirinat oli soe ööõhk täis, nad ei vaikinud isegi siis kui uduvihma tibama hakkas. Ikkagi vihmamets ju! Aga õnneks piirdus sadu tõesti lühikese sabinaga, mis otsinguhasardis kohe meelest läks. Kaugemal-kõrgemal peituvate tegelaste poole osutas John algul punase lasertäpiga, et neid mitte liigselt ehmatada. Seekord sai sihikule Madagaskari jäälind Corythornis madagascariensis ehk Madagascar pygmy kingfisher.
Järgmisel päeval sain näha-pildistada Johni linnumäärajat, millest lugesin, et siin leidub 3 endeemset jäälinnuliiki ja seesinane on neist ainuke, kes tegutseb just öösel.
Minul käskis John muuseas pealambi ära kustutada, sest see on liiga hele ja ehmatab elukad ära. “Too bright, too bright!” kõlas karm hinnang. Milline pettumus – olin just kaasa võtnud hästi heleda lambi, et ööretkel võimalikult palju ja kaugele näha – ja nüüd laideti mu vägev varustus maha! Ausalt öeldes mõjus see metsa suunatuna küll nagu omal ajal vene piirivalve prožektor rannakülas. Mõnest mahedamast lambikesest piisas täiesti ja John tõmbas valgusvihku aina uusi loomi nagu mustkunstnik oma võlukübarast.
Pisike puukonn Boophis viridis oli nii õrnuke ja graatsiline nagu mingi konnariigi haldjas. 
Ja millised silmad! Eesti nimi võiks tal olla särasilmne puukonn, mugandus ingliskeelsest Green bright-eyed frog-ist. Nagu ikka muinasjutus ilmus kaunitari järel koletis – geko Uroplates fimbriatus.
Kui bussis ööretkel kohata loodetavate metsaelanike nimekirja ette loeti, jäi eriliselt kõrvu just plaan kohtuda lehtsabaga. Ei, see ei olnud mõni kergete elukommetega külatüdruk vaid lehtsaba-geko, seesama veider tegelane siin. Kui pildil vaadata gekost tükk maad allpool ümber puuoksa keeratud saba, siis on see tõesti õhuke nagu puuleht. 
Õhuke on ka kogu eluka keha viimase varbaotsani välja. Tegelikult näeb lehtsaba välja nagu oleks keegi ta pikuti pooleks lõiganud ja ülemine kehapool seejärel iseseisvat elu alustanud.
Kõik see on muidugi järjekordne kelmustükk, et end puule liibudes täiesti nähtamatuks muuta. Hallisäbruline lame olend kaob end puu külge “plaasterdades” täiesti silmist, ainult pea kohal kerkib väike kühmuke.
Meie lambid tabasid ta muidugi peitumiseks täiesti sobimatul oksal aga päevaseks 
puhkuseks otsib see kadumismeister endale parema paiga. Nagu pildil, mis pärit: https://fr.wikipedia.org/wiki/Uroplatus_sikorae
Ja tänase postituse lõpetuseks:
Kelle pöörlev silm meid metsapimedusest seiras, sellest juba järgmisel korral.
Mis toredad elajad 🙂
MeeldibMeeldib