Rahvajuttudes on koerakoonlased koledad ja kurjad võõramaalased, kes ammustel aegadel röövides ja tappes maale tungisid. Madagaskaril nägime, millised nad tegelikult on – uudishimulikud ja leebed.
Kõigil teistel leemuritel on uhked sabad, ühel pikem kui teisel ja kattal koguni triibuline kohev kassihänd. Indrile on jagamisel jäetud vaid lühike sabajupp, mis karvade seest väljagi ei paista. Lisaks püstine kehahoid, väikesed ümarad kõrvad, pikad, saledad käed ja jalad – kõik see muudab indrid nii inimesetaoliseks. Ainult koon on koera oma!
Igal pool Madagaskaril on indrid olnud austatud ja tabu- fady – kaitse all. Arvatakse, et babakutides elavad edasi esivanemate hinged. Lisaks lugematutele versioonidele väikese poisi päästmisest on veel legend kahest metsas elanud vennast, kellest üks otsustas metsast lahkuda ja hakata maad harima. Temast sai inimeste esivanem, metsa jäänud vennast aga sai esimene indri. Indrid hüüavad ikka veel oma inimestest vendi, igatsedes nende järele. Kõige selle pärast on indri hea fady, mitte halb nagu näiteks kameeleon. Indri nägemine ja kuulmine toob õnne.
Indrid elavad peredena, nende paarisuhe on eluaegne ja uus paariline valitakse ainult pärast eelmise surma. Indrilapsed sünnivad mais-juunis, ema sünnitab ühe poja iga 2-3 aasta järel. Algul klammerdub poeg ema kõhu külge, 4-5 kuusena kolib üle ema seljale. Sündides on pojuke peaaegu või täiesti must, 4-6 kuusena hakkab karvastik kaelal, jäsemetel ja alaseljal valkjaks värvuma. Meid puutüvele uudistama tulnud babakutipoeg oli giidi arvates juba peaaegu aastane.
Läbi metsa liigub indripere horisontaalselt tüvelt tüvele hüpates, sirutades maabumisel “käed-jalad” ette ning haarates nendega puust kinni. Täiskasvanud võivad karata kuni 10 meetri kaugusele, pojad hakkavad hüppeid proovima titeeast välja jõudes, kui nad enam ema kõhu küljes ei ripu. Harjutamine võtab aega ja maandumistehnika saadakse päris selgeks alles pärast 4-5 kuulist treenimist.
Labakäed -jalad on indril naljakalt suured ja nagu mustadesse sametistesse kinnastesse kängitsetud. Eluks puuvõrades sobivad sellised käpad suurepäraselt.
Nagu ka metsast välja kolinud inimestest vennad on babakutid päevase eluviisiga. Mõistlikul moel naudivad nad pikka ööund ja jäävad juba varakult õhtule. Hämaruses mööda metsa ringi ei karata, kui just keegi metsarahvast ei ohusta ega hirmuta. Ärkveloleku ajastki võtab suurema osa puhkus puulatvades – magamispaigad ja puhkekohad on 10-30 meetri kõrgusel. Magatakse üksi või paarikaupa.
Igatahes tundub, et indritagumikud on vormitud puuokste järgi, nad tunnevad end neil mõnusalt nagu meie pehmes tugitoolis. Kuidas neil küll kannikad valusaks ei jää!
Lõpetuseks pilt babakutiemast suure, vist juba “teismelise” pojaga, kes iseseisvate retkede vahepeal endiselt emme turjale ronib ja end ringi tassida laseb.
Palju toredat puulatvade rahva pereelust ja kommetest jäi veel järgmiseks korraks.
Sinna ja Tagasi 
Uskumatult armsad tegelased 🙂
MeeldibMeeldib