Kuigi Madagaskari vihmamets tundus valgusrikkam kui Lõuna-Ameerika oma, jõuab siingi maapinnale vähe päikesekiiri. Alusmets on tihe aga päris maapinnal rohttaimi eriti ei kasva – vaid mõned sõnajalad ja hõre bambusrohi katavad kuivanud puulehtede kihti punakal mullal.
Meie teravsilmsed retkejuhid leidsid ka maapinnalt palju elukaid – ja kusjuures mõned neist olid õige pirakad!
Ground boa, Acrantophis madagascariensis, minu vabas tõlkes Madagaskari maaboa. Väga julgustav oli teada, et Madagaskaril ei leidu ühtegi inimesele ohtlikku mürgist madu.
Maaboa võib kasvada üle kolme meetri pikaks, saagiks langevad talle väikesed loomad ja linnud. Muidugi on ta haruldane, ohustatud liik kes elab ainult Madagaskaril. Nagu ka puuboa, Sanzinia madagascariensis ehk Tree boa.
Puuboad nägime sealsamas indrimetsas kus maaboadki, aga tema esitles end nimele sobilikult jämedal mahalangenud puutüvel. Algul ettevaatlikud pildistajad sirutasid käsi fotoaparaatidega boale aina ligemale aga see ei liigutanud oimugi. Muidugi, tal oli päevane puhkeaeg, mille ta veedabki päikese käes puutüvel lesides. Öösel see-eest aga roomab saaki otsima ja ohustab vahel isegi puude otsas magavaid leemuripoegi.
Maod tekitavad minus alati mingit ürgset kõhedust, isegi kui ma tean, et nad ei ole mürgised ega suuda ka minusuurust saaki kägistada. Nende Madagaskari hiidmadude nägemine pakkus siiski vägevat elamust – ikkagi metsik madu metsikus metsas, kes läheb öösel siiasamma puude otsa jahile – mitte mingi tolmune terraarium.
Et nende üldiselt vist päris ebapopulaarsete elukatega ühele poole saada, esitlen ka meie kolmandat maoelamust. See oli triibuline, pikk ja peenike Bernier`s striped snake, Dromicodryas bernieri. Eesti keeles võiks ta siis olla Bernieri triibuline madu, kuigi läbi kahekordse tõlke meieni jõudnud versioon oli:” mingi nastik”. Vähemalt ladinakeelse nime järgi pole tal nastikutega küll rohkem sugulust kui minul kassleemuriga, võib-olla isegi vähem. 
Ka tark vikipeedia ei räägi temast eriti midagi, artikkel veel kirjutamata. Väle ja vilgas, kadus ta loogeldes puude vahele ja oligi läinud. Sellega lõpetaksin ka meie põgusa tutvuse kohalike madudega – arvata on, et need tegelased just väga palju “laike” ei kogu. Aga postituse lõppu peaks ikka kedagi nunnut ja karvast panema.
Selleks sobib fossa, Madagaskari suurim kiskja. Ei, ta ei ole lõvisuurune vaid väheldase koera kõrgune aga see-eest jässakas, pika kerega ja väga tugevate käppadega. Meie kohtusime temaga loomapargis, sest vabas looduses erksat ja peidulise eluviisiga kiskjat enamasti ei näe. See pole sul taimtoiduline indri, kes pea kohal oksakiiges lesib ja laulu laseb!
Fossa, Cryptoprocta ferox, meenutas elusuuruses nähtuna kõige rohkem väheldast puumat, kes on palju aega jõusaalis veetnud ja kõvasti muskleid kasvatanud.Saba on tal ka jäme, pikk ja võimas nagu ront. Teadlased peavad teda aga mangustide ja tsiibetkasside kaugeks sugulaseks. Põnev elukas, kes jahib isegi nii suuri leemureid nagu valgelaup-sifakad. Kes Madagaskari-multikat näinud on, see ehk mäletab, et ka seal kartsid leemurid paaniliselt fossat!
Sinna ja Tagasi 
Olen tõeline maofoob aga nende esteetilist olemust ei saa ometigi eitada ja pean tunnistama, et meie kohalikke madusidki vahin suu ammuli kui kohtan, endal süda saapasääres 🙂 ja küllap vaataksin harda imetluse aga suure hirmuga ka neid kaunitare kui peaksin elus nendega kohtuma. Fossa on tore, selline üdini ümar 🙂
MeeldibMeeldib