Aafrika soojas südames

Aafrika on põhjamaa inimesele ühtaegu kutsuv ja hirmutav. Eksootilised taimed, suurte savanniloomade karjad ja tohutud avarused meelitavad, troopilised haigused ja muud tõelised või kujutletavad ohud hoiavad tagasi. Enne reisi muretsesid lapsed ja sõbrad meie pärast ning ega me isegi nii muretud olnud kui välja näitasime. Kuid Aafrika oli just selline kui ma lootsin … ja palju enamgi veel!

Savannis safariautos sõites, kuum ja veidi tolmune õhk mööda voogamas ja igal käänakul järjest uusi loodusimesid nähes tabasin end istumas, totakalt õnnelik naeratus näol ja peas ainult üks mõte: „On see tõesti päriselt, MINA olen siin, kõige selle keskel?!“ Ja see ei olnud mitte esimene ega viimane kord …

Kuidas seda kõike siia blogisse mahutada, kogu seda issanda loomaaeda, puid ja muid, seda ma veel ei tea. Nagu mu blogi jälgija (ma loodan, et mõni ikka kunagi oli!) vist tähele on pannud, hakkan ma pärast koju tagasi jõudmist suure hoo ja vaimustusega pihta, ajapikku aga jäävad vahed postituste vahel ikka pikemaks ja pikemaks, kuni lõpuks tulevad uued asjad peale – näiteks suvi – ja kõik head kavatsused sügisel või vihmastel päevadel uuesti peale hakata jooksevad liiva. Ei luba, et seekord nii ei juhtu, aga praegu kõik need elukad lausa kipuvad arvutiekraanile. Näiteks need elevantsid South Luangwa rahvuspargis,

mõnusalt vesihüatsinti krõmpsutavad jõehobud Liwonde rahvuspargis

või asjalik ja tähtis tüügassiga Majete looduskaitsealal.

Kõige suurem üllatus oligi see, kui lähedale safariautoga harjunud loomadele pääseb. Isegi pisut hirmutavalt lähedale. Loomad on autodega harjunud ja seni, kui inimesed autos püsivad, püsti ei tõuse ja kisa ei tee, sörgitakse veidi kaugemale ja jätkatakse pooleli jäänud tegevusi. Mida väiksem tegelane, seda kiiremini ja kaugemale ta sibab. Impalad, siinsetest antiloopidest kõige väiksemad, on toiduks lõvidele, leopardidele, gepardile, hüäänkoertele … ühesõnaga suuremale osale kiskjatest. Talledest saavad ka kotkad jagu, jõe ääres varitsevad krokodillid – ühesõnaga, ei ole kerge olla toidupüramiidi alumisel korrusel. Kohalikud heidavad nalja, et must M-tähe sarnane joonis impala taguotsal on McDonaldsi märk, mis sinna pandud selleks, et lõvid paremini näeksid, kus nende burgerid ringi jooksevad.

Paanilisest põgenemisest on see siiski kaugel, kui auto just täpselt karjale järele ei sõida. Tehakse paar hüpet kõrvale, põõsaste vahele ja jäädakse siis vaatama, et mis see siis nüüd tegelikult oli, mille eest ära joostud sai. Öeldi veel, et impalad on nii tobedad, et kui on kolm minutit jooksnud, siis unustavad ära, mille-kelle eest nad jooksu pistsid ja jooksevad lihtsalt seepärast, et teised jooksevad. Paanikaosakond, appi, taevas kukub alla!

Kas on see sulaselge laim või kohtasime meie ainult selle liigi eriti arukaid esindajaid aga tundusid olevat kenad ja terased kitsekesed. Vahel nad lausa narritasid meid, karates mängeldes üle paari meetri kõrguste põõsaste või lausa kekutades ja edvistades kohapeal küljetsi õhku hüpates – näe, mida mina võin! Ega sa mind kätte ei saa, ahaa!

Ja hüpata nad oskavad! Ei tea, mis materjalist nende selgroog küll tehtud võib olla, kui see hüppel U-tähe kujuliselt looka paindub aga tavapärane kondid-kõhred-värk see küll olla ei saa. Igatahes uskumatult kõrgele ja kaugele lendavad.

Eks siis järgmisel korral pajatan pisut ka nendest, kelle eest impalad jooksevad.