Aafrika soojas südames. Liwonde rahvuspark – mvuud ja muud.

Et ei korduks vanad vead, see tähendab võimalus blogiga reisi lõppu mitte jõuda, otsustasin seekord alustadagi lõpust. No mitte päris lõpust – lennujaamast ja Malawian Airlinesi mugavustest (või ebamugavustest) poleks vist eriti huvitav lugeda – vaid Liwonde rahvuspargist Malawi lõunaosas. Rahvuspark on enam-vähem sama suur kui Lahemaa, kui Lahemaa puhul mereala mitte arvestada. Asub Malawi järvest lõunas, laia Shire jõe ääres. Shire on ainuke jõgi, mis voolab välja sellest maakeral suuruselt neljandast mageda veega järvest.

Shire jõgi, millest rahvusparki jääb umbes 30 km lõik, on peale hulga kalade, veelindude, krokodillide ja teiste elukate koduks umbes 2000 jõehobule. Pole siis ime, et paadiga sõites või safariautoga kalda lähedale jõudes näeb alati nende roosakaid kõrvu ja punnsilmseid koonusid veest välja ulatumas. Jõehobu nimi kohalikus chewa keeles on mvuu, sellest võiks nagu järeldada, et nad ammuvad nagu hiiglaslikud vesilehmad. Aga ei, see hääl, mis tõuklevast priskete kehade trobikonnast kostab, on pigem midagi röhkimise ja möirgamise vahepealset, mitte mingi süütu ammuuu!

Eriti sageli kuuleb seda õhtul, kui päikeseloojang Shite veed pehmelt punakaks värvib ja õhust kostavad ööbimispaika lendavate hadida iibiste veidralt karedad, lausa õudusfilmilikud hüüded. Siis tulevad jõehobud kaldale rohtu sööma. Liwonde jõehobud aga tunnevad end nii turvaliselt, et jalutavad vahel ka päris valges kaldal ringi ja ahmivad mahlakat rohtu süüa.

Mõnikord kannab mõni neist kelmikat lillekasukat, mis vesihüatsintide vahel lesides selga ununenud. Mõnusalt jahe päikesevari ja ilmselt sellel hooajal moes!

Kõikjal Aafrikas sõidavad hipode seljas pühvlilinnud, kes suurtele savanniloomadele puhastusteenust osutavad. Liwondes aga toimetavad nende ümber ka haigrud, kord vees oma  “ujuval saarekesel” turnides, kord kuival maal jõehobudega kaasa jalutades ja sobival hetkel mõne puugi või muu pahalase napsates.

Selline napsatus terava nokaga otse põse küljest võib vist valuski olla, aga küllap patsient teab, et tervise huvides tuleb see ära kannatada. ei märganud küll mingit pahurat reaktsiooni muidu nii äkilise loomuga ja ohtliku eluka poolt.

Ja ohtlikud on jõehobud tõepoolest. Kirjade järgi saab nende läbi rohkem inimesi hukka kui lõvide, elevantide  või ükskõik milliste teiste loomade tõttu.

Väike ehmatus õhtusel paadisafaril, kui üks jõehobu meie paadile “külge lööma” tahtis hakata ja paar korda sukeldudes meie poole ujus,  välja ilmudes aga pahaendeliselt mörises, tõi need lood jälle meelde. Paadimees ärkas jutuhoost ja suunas paadi kaarega kaugemale, teatades ise, et “It`s completely safe, don`t worry!”  Igatahes tundsin end tunduvalt ohutumalt, kui selle jõelõigu valitseja meile oma punnsilmadega rahulolevalt järele põrnitsedes lõpuks paigale jäi.

Kes veel Shire jões ja kaldal elutsevad, sellest juba järgmisel korral. Ja kindlasti loodan veel ka jõehobude juurde tagasi pöörduda, sest nendega tuli ette ka teisi põnevaid kohtumisi.