“Eespool ei paistnud minekut tõkestavat ükski puudesalu, ükski org ega küngas, üheainsa laia tasase nõlvakuna kerkis maa laugelt lähima mäe jalamini… Maapinnal hõljus valge udu otsekui sügisel ja õhk oli karge, aga niipea kui idast kerkis punav päike, hajus udu ja nad asusid uuesti teele, saatjaks alles pikad varjud. Nii ratsutasid nad edasi veel kaks päeva, nägemata kogu selle aja jooksul muud, kui lilli ja linde ja üksikuid harvu puid ja vahetevahel väikesi ruskete hirvede salku võrseid näksimas või päevase palavusega puude vilus puhkamas.” 
Lehitsesin uuesti Tolkieni “Kääbikut”, et leida põhjust, miks Shire (!) jõe äärsed maastikud mu meeltes nii Keskmaad meenutavad. Ega eelpool toodud read nüüd midagi otseselt ei selgita, aga midagi seal siiski on. Mingi tunne, mingi avarus ja metsikus.
Selliseid maastikke ei näinud me kusagil mujal. Tasane, avar, tuhandete termiidipesade koonustega pikitud tasandik ulatus mägedeni silmapiiril. Jõgi voolas kusagil sealsamas aga näha teda ei olnud, see kadus tasasesse maastikku ja tundus imelik keset seda kõrbekuiva savanni äkitselt jõehobu näha.
Praegu, kuiva aastaaja lõpus, oli maastik kõrbenud ja kuiv. Iga elusolend paistis siin kaugele. Loomad on kogunenud jõe ja allikakohtade lähedusse ning just seetõttu on september ja oktoober parim aeg savanniloomade nägemiseks.
Kui on hea aasta, hakkavad lõhenenud maapinda varsti kastma esimesed vihmad ja vihmaaja keskel vohab igal pool kõrge rohi, puud ja põõsad lähevad lehte, õitsevad ja kasvatavad vilju. Savanniloomadel on pojad, sest emad saavad volilt mahlakat rohtu süüa ja tasandikud voolavad piima ja mett – vähemalt rahvuspargis elavate loomade jaoks on see nii.
Kaugelt tulnud loodusehuvilisel pole siis aga siin midagi teha. Loomad on igale poole laiali läinud, rohtu ja põõsastikesse peitunud ja rohelisest rohu- ning põõsamüürist võib vaevu mõnd sarvepaari või vilksatavat siluetti silmata.
Termiidipesade rohkus on selle külluse tunnistaja. Kui arvestada, et ühes pesas on sadu tuhandeid termiite ja kõik nad vajavad toiduks orgaanilist materjali, siis tundub ülikummaline, et see kõrbenud maa nad ära toita suudab. Termiidid koguvad taimeosi, kuid paljud termiidiliigid neid otseselt ise ei söö, vaid viivad oma käikudesse, närivad pudiks ja kasvatavad sellel süljega segatud kompostil seeni. Seened teadupärast suudavad lagundada tselluloosi, osa liike ka puidule tugevust andvat ainet ligniini ja toota neist suhkruid ja valke, mida siis hoolsad seeneaednikud söövad. Ja nii lõikavad termiidid seal maa all oma seenesaaki ka praegu, kui värsket kompostimaterjali napib – nagu ikka hoolas aiapidaja, kel igal aastaajal omad tööd.
Termiidipesa, ükskõik kui kõrge, on tegelikult nagu jäämägi, millest suurem osa on maa all. Termiidid ei armasta päevavalgust, kui on vaja maapinnal tegutseda, ehitavad nad süljega kokku kleebitud mullast käigud, et nende varjus toidutaimedeni liikuda või muid toimetusi teha.
Termiidid on ühiselulised putukad, kellel on arenenud “tööjaotus” nagu sipelgatelgi. Nende põnevate elukate kohta lugesin juba lapsena (kusjuures korduvalt!) Jossif Halifmani raamatut “Mesilased, sipelgad, termiidid.” Ei tea, kas see ka praegu nii huvitav tunduks, kui tookord?
Ja kui palju on neid loomi-linde, kes omakorda termiite söövad! Tüügassead tuhnivad neid pesadest välja, linnud püüavad neid ja ka paljud putukad saavad neid nende mullakindlustele vaatamata kätte. Näiteks see suur sõdursipelgas, kes parasjagu termiidikäigust välja poeb, muna? hambus.
Kaitseks valguse ja vaenlaste eest on mõnikord ära krohvitud ka suurte puude tüved, et sealt saaks varjatult btoitu hankimas käia.
Suuri, kuni 6 meetri kõrguseid pesi ehitav termiidiliik, Macrotermes michaelseni, on tegelikult superinseneride kommuun, kelle pesas on vaatamata suurtele temperatuurikõikumistele savannis stabiilne sisetemperatuur, umbes 30 kraadi – just sellist soojust vajavad ka seened, mida nad kasvatavad. Maapinna kohal kõrguv torn ei ole tegelikult elamu vaid geniaalne korsten koos niiskuse- ja kondensatsioonitorudega. Ja kõik see on tehtud süljega kokku kleebitud savist!
Journal of Ecology väidab, et just termiidipesa eeskujul on projekteeritud Zimbabwe pealinna Hararesse ehitatud ärihoone Eastgate Centre, mis on kavandatud passiivmaja põhimõtteid ja termiidipesa ventilatsioonipõhimõtteid arvestades. Hoones puudub vajadus traditsioonilise õhukonditsioneeri järele ning kütte ja jahutamise peale kulub 90% vähem energiat kui teistes sarnaste mõõtmetega ehitistes. Ka väikesed termiidid võivad olla meie suured õpetajad, tunnistatakse artiklis.
Järgmisel korral võtaks ette tunduvalt suuremad savannielanikud ja nende elukombed.
Sinna ja Tagasi 
Väga põnev
MeeldibMeeldib