Lõvid (Panthera leo) on need, keda Aafrika rahvusparkides alati näha tahetakse. Koos elevandi, pühvli, leopardi ja ninasarvikuga nimetatakse neid suureks viisikuks (big five game). Need loomad on eriti hinnatud jahimeeste saagina ja muidugi ka tänapäeva veretu jahi objektiivide jäädvustatuna. Rahvusparkide rangerid ja turistide teejuhid peavad oma ametiau osaks nende juhtida olevale grupile võimalikult paljude erinevate loomade näitamist ja muidugi eelkõige suure viisiku „tabamist“. Kui mõni safariauto juht suurt looma näeb, siis lastakse oma grupil seda imetleda ja pildistada ning siis antakse ka teistele piirkonnas retkel olevatele autodele teada (uhkusenoot hääles!), keda õnnestus „tabada“. Nii saabus ka meie giidile teade, mis pööras auto nina momentaalselt kõrvalteele: „We spot the lions! Male lions!“ Olime nii lähedal, et kohale jõudmiseks läks ainult paar minutit.
Emalõvisid ja noori isaseid olime näinud ka teistes rahvusparkides. Aga täiskasvanud isalõvid – vau! Teisel pool kitsast kuivanud jõesängi lesis kaks tõeliselt uhket eksemplari. Või algul tundus, et poissmeeste puhkehetk – hoolikamal vaatlemisel selgus, et emalõvi põõnutas meeste norskamisest pisut kaugemal, kahe põõsa vahel.
Lõvidel olid kõhud täis ja mida täissöönud kassid ikka teevad – nad magavad. Meie teejuhi sõnul on lõvid jälgimiseks kõige igavamad loomad savannis. Nad magavad maha suurema osa ööpäevast. Ja tõepoolest – ka meie imetlusobjektid põõnasid põõsa vilus nagu maugud. Kui üks neist pea tõstis ja haigutas, oli see lõvide maailmas ilmselt tõsine poole päeva töö, mille järel tuli pingutavast tegevusest ikka kõvasti puhata. Mõni ühelt küljelt teisele keeramine ja kõhu päikese poole seadmine kuulus ka programmi.
Lõvid on ainsad kaslased, kes karjas koos jahti peavad. Tegelikult ei öelda kunagi lõvikari ega salk ega miskit muud taolist vaid praid (pride). Varem arvati, et jahti peavad põhiliselt emalõvid aga viimased uurimused näitavad, et praidis elavate isaste osa jahis on suurem kui seni teatud.
Enamasti langevad lõvide saagiks sebrad, pühvlid ning antiloobid ja teised sõralised, kuid ka noored kaelkirjakud, jõehobud ja elevandipojad. Muidugi jahitakse külade läheduses ka koduloomi. Suuri loomi püüab lõvi neile tasakesi lähemale hiilides ja mõne kiire hüppega tabades. Suuremale loomale hüpatakse tagant või küljelt peale rabades tugevate esikäppade võimsate küüntega ja püüdes saaklooma pikali tõmmata. Siis jõuavad ligi ka teised karjaliikmed ja võimsad hambad teevad oma töö. 
Arvatakse, et 4-liikmelisele praidile piisab ühest edukast jahiretkest nädalas. Kehvematel päevadel söövad lõvid ka raipeid ja isegi hiiri.
Lõvide keskmine päevatoit on 5-7 kg liha aga suure saagi tapmise järel puugitakse kõht lõhkemiseni täis – suured isalõvid võivad korraga nahka pista üle 30 kg liha. Kui siis veel midagi järele jääb, lesib praid saagi kõrval, puhkab ja seedib paar tundi ning jätkab siis söömaorgiat.
Samal ajal kui fotokad klõpsusid ja binoklid uhkeid loomi sihtisid, jutustas giid meile Liwonde lõvide lugu. Viimastel aastakümnetel olid suured kaslased siit kadumas. Emalõvisid toodi teistest rahvusparkidest siinse populatsiooni täienduseks 2012. aastal aga kehvem oli lugu isalõvidega – viimast uhket lakakandjat nähti Liwondes 2015. aastal. African Parks, organisatsioon, mis majandab paljusid Aafrika kaitsealasid, tõi koostöös Hollandi valitsuse ja mitmete looduskaitseorganisatsioonidega siia tänavu veebruaris Majete rahvuspargist 2 isalõvi – needsamad, kes meie ees liha luusse lasid.
Eespool lesiv lõvi oli noor isane, tagapool aga tegi uinakut veidi hõredama ja heledama lakaga vanahärra. Temal on vanust üle 12 aasta, mida lõvide puhul võib kõrgeks eaks lugeda, sest enamasti ei ela nad looduses kuigi palju üle 10 aasta. Võitlused teiste isastega on need, mis enamiku eluküünla kustutavad. Vangistuses on lõvid ka 20 aastat vanaks saanud.
Giid imestas, et miks teisest rahvuspargist nii vana isane toodi – suurte kiskjate ümberasustamine on väga keerukas ja kulukas protseduur. Et toonuks nad siis ometi teise noore poisi veel! Samas möönis ta, et need kaks, noor ja vana, saavad väga hästi läbi ja on koos uue kohaga kohanenud ning ilmselt pikendab see vana lõvi elu tunduvalt. Suures praidis poleks ta jaksanud kuigi kaua noorematega rinda pista. Kaks noort isalõvi oleksid võinud omavahelises võimuvõi tülitsedes ja kakeldes viga saada, uus kujunev lõvipraid aga oleks võinud juba enne välja kujunemist laiali pudeneda. Meie noorem kangelane kandiski ninal võitlusarme – mõne kunagise rivaali sügavaid küünekraapse. Küllap oli see kõik lõvide tagasi toojatel põhjalikult läbi mõeldud.
Enne kui meil magamise maailmameistrite jälgimisest küllalt sai, olime tõeliselt liigutava stseeni tunnistajaks. Vana isalõvi tõusis, ringutas, astus noore isalõvi juurde, langetas pea ja surus põse hellalt oma noore sõbra põse vastu. Siis ohkas vanahärra rahulolevalt, viskas end uuesti kaaslase kõrvale pikali ja magamismaraton jätkus. See oli nii armas hetk, et võttis sõnatuks.
Järgmisel korral tahaksin jutustada savanni valvuritest.
Sinna ja Tagasi 