Viimase hetke kohtumine maailmameistriga

See oli viimasel safaripäeval, meie pika autoretke kaugeimas punktis kui teda kohtasime. Päike oli juba kõrgel ja kõrvetav, oli aeg auto tagasi Mvuu Lodge`i poole pöörata. Lootsime tagasiteel lõpuks ometi ninasarvikut kohata, just see oli sel päeval meie peamine eesmärk.  Lage savann läks seal üle hõredaks savannimetsaks raagus mopane- ja palavikupuudega. Seal, puutüvede vahel, otsekui oleks ta kuumast õhu- ja okstevärelusest materialiseerunud, liikus laisalt gepard.

Gepardi ladinakeelne perekonnanimi Ancinonyx kõlab toortõlkes  „liikumatute küünistega“ ja liiginimi jubatus viitab lakale. Gepardi küünised ei tõmbu tõepoolest üleni käpapadjandite vahele peitu nagu teistel kaslastel ning üllataval kombel on tal ka lakk – pikemad karvad kuklal ja turjal, mis võivad märkamata jääda, kuna on muu kasukaga sama värvi.

Kuigi gepard ei kuulu kõrgelt hinnatud „suure viisiku“ hulka, on ta mõnes mõttes haruldasemgi. IUCN järgi on tema ohuklass „vulnerable“, eesti keeli ohualdis, kuna 2016. aastal oli kogu maailmas vaid ainult umbes 7100 gepardit. Ohtlik on talle eelkõige elupaikade kadumine, kui looduslikud savannilagendikud põllumaadeks üles haritakse, muidugi ka salaküttimine, see Aafrika suur nuhtlus  ja illegaalne loomakaubandus.

Liwondes ja terves lõunapoolses Malawis ei olnud juba sadakond aastat ühtki gepardi nähtud,  ka Põhja-Malawist olid nad juba ~20 aastat tagasi kadunud.  2017. aasta mais aga toodi Liwondesse Lõuna – Aafrikast 4 gepardi – 2 emast ja 2 isast. Üht neist neljast me õnnekombel nägimegi.

Vastupidiselt lõvidele liiguvad mitu isast gepardi tavaliselt koos ja emased kas koos poegadega või päris üksi. Ka isased ei moodusta nii suurt seltsingut nagu lõvipraid, enamasti peavad koos jahti sama pesakonna vennad või ühinevad noored isased emast lahkudes mõne teise „poissmehega“. Suuruse järgi otsustades oli meie nähtud loom kindlasti isane aga ta paistis olevat üksi, kui just sõber kaugemal ei hiilinud. Kõht oli tal mõnusalt punnis, ilmselt selja taga  edukas jaht.

Gepardide saagiks langevad enamasti impalad, noored tüügassead ja teised väiksemad loomad aga eks ta tapa ja söö kõiki, kellest jõud ja kiirus üle käivad. Ja kiirusest lausa peab rääkima, tegu on ju maailmameistriga, kõige kiirema maismaaloomaga! Kui kiire ta just on, selle üle käivad siiani vaidlused. 1957 aastal mõõdeti gepardi kiiruseks 112 km tunnis, tänapäeva GPS-raadiokaelustega on saadud „ainult“ 90-98 km/h. Stardikiirendus on vägev, samuti teeb ta jälitamises kiiremaid vahesööste. Muidugi on tegu sprinteri, mitte maratoonariga. Kui ikka sajakonna meetriga saaki kätte ei saa, jätab gepard asja sinnapaika – küll tuleb uus võimalus. Nii kehakuju kui kiiruse tõttu on öeldud, et gepard on kaslaste seas sama, mis hurdakoer koerte hulgas.

Gepardi nimi paljudes keeltes on cheetah, mis tuleneb sanskritikeelsest sõnast ere, kirev. Kes ei mäletaks Cheetat Tarzani-juttudest ja filmidest! Kuna gepardid ei ole inimeste vastu eriti agressiivsed, oli neid kerge taltsutada, lemmikloomana ja jahil loomade tabamiseks kasutada. Seda tegid nii egiptlased, araablased, hiinlased kui euroopa ülikud. Teda on juba ammustest aegadest palju kunstis kujutatud, alates egiptuse maalingutest Tiziani ja teiste euroopa kunstnikeni. Enamasti nimetasid kunstnike kaasaegsed piltidel kujutatud loomi pantriteks, leopardideks või jahileopardideks aga iseloomulikud tunnused viitavad tihti gepardile.

Ja üllatus-üllatus, tänapäeval kohtab kõige rohkem gepardikujutisi Cheetose hommikusöögihelveste pakkidel, muidugi kui seal karglevat üliameerikalikku animeeritud Chester Cheetah nimelist maskotti üldse gepardiks võiks nimetada.

Gepardi ja leopardi vahel vahet teha tundub esmapilgul kaunis keeruline – ühed täpilised mõlemad. Aga ei ole – ainult gepardil on täpid, leopardi mustrit nimetatakse rosettideks. See näeb välja, nagu oleks keegi värvi sisse kastetud ja siis kokku surutud näppudega leopardi nahale märke tupsutanud. Gepardil aga on selgepiirilised täpid, mis ulatuvad ka sabale, neid olevat kasukal kokku umbes 2000. Ju siis on üle loetud! Nagu kirjutel elukatel ikka on iga looma täpimuster isemoodi. Pika ja tugeva saba otsas sulavad täpid kokku tumedateks ringideks ja päris saba tipus on kohev valge tutt. See sabatutt ja valged märgid kõrvade taga aitavad kutsikatel kõrges rohus ema üles leida ja täiskasvanud gepardidel omavahel suhelda.

Sale, graatsiline ja pikajalgne gepard.

Kui kehakuju vaadata, siis tundub sale ja painduv leopard gepardi kõrval lühike ja jässakas – nii pikk, kõrgejalgne ja õhuline on gepardi kehaehitus.

Gepardi pea on väikesevõitu ja näokuju sarnaneb pigem kodukassi kui teiste suurte kaslastega. Eriti iseloomulikud on aga mustad „pisaravöödid“, mis jooksevad silmanurkadest alla kahele poole koonu, selliseid ei ole ühelgi teisel kaslasel. Mõned teadlased arvavad, et vöödid on omamoodi päikeseprillid, mis valgust neelates kaitsevad gepardi silmi ereda päikese eest – peab ta ju jahti põhiliselt päeva ajal. Igatahes annavad need talle pisut nukra ja pahura ilme.

Muidugi oli meie nähtud väärtuslikul täpilisel kiisul kaelarihm – raadiokaelus kaelas. Ja põhjusega – kuigi rahvuspark on kogu ulatuses taraga ümbritsetud ja rangerid patrullivad on siingi probleem salaküttidega. Tagasi sõites nägime põlenud savannimetsa, kus üksikud puud veel suitsesid. Meie teejuhi väitel olid metsa põlema pannud salakütid rohkem kui nädal tagasi.

Mopanepuud pidid lihtsalt nii kaua seest hõõguma, no umbes nagu turvas meie rabapõlengutel. Aga mida salakütid sellega saavutada tahtsid, ei saanudki lõppude lõpuks aru. Loomade välja hirmutamine see olla ei saanud, sest kogu metsaalune oli kuivanud ja paljas, ei mingit rohtu, kuhu loomad peituda oleks võinud.

Rahvuspargi gepard aga on inimestega või vähemalt autodega harjunud ja võib pahalastele olla kerge saak.

Meie autost ta suurt välja ei teinud, jalutas graatsiliselt puude vahelt läbi, seisatas paar korda hetkeks, et meid uurida ning astus siis laisalt edasi. Ja siis meie kohtumise lõpetuseks ootamatu puänt – saba üles ja teeäärne puu sai pihta uriinijoa – no täpselt nagu ukseesist märgistav naabri kõuts!

Kas oli see lihtsalt tema „piiripost“ mis vajas värskendamist või avaldati meie kohalolu suhtes ülimat põlgust, mine tea. Äge igatahes! Kuigi lühike, oli see vaimustav kohtumine. Ja ninasarvik jäigi nägemata.