Liwondes veedetud aja jooksul ei kohanud me ühtegi kohalikku inimest, kui rangerid, teejuhid ja külalistemaja teenindajad välja arvata. Ärasõidupäeval aga viis meie autojuht meid rahvuspargi naabruses asuvasse külla, plaanis oli käia külakoolis, vaadata kohalikku tantsu, maisi tampimist ja – mis kõige tähtsam – näha ehedat Malawi külaelu. Senised kogemused piirdusid põgusa visiidiga tellisepõletajate juurde (sellest tahaksin edaspidi ka kindlasti rääkida) ja kahel pool teed mööda vilksatavate olustikupiltidega.
Vee ja küttematerjali koju tassimine on suur ja raske töö
Sellest, miks rahvuspargis inimesi pole lugesin alles kodus pargi väga põhjalikult ja rohkete viidetega kodulehelt. Inimesed on ära küüditatud, vaat mispärast! Varem oli pargi maa-alal mitu küla ja lisaks savannis loomade karjatamisele kasvatati põllulappidel maisi, puuvilla, tubakat, riisi ja köögivilju – nagu koduleht nii kenasti väljendus: „ peamiselt elu ülalpidamiseks, elatusvahenditeks.“ Malombe järve ääres ja Shire jõel püüti kala. Kui park 1973. aastal asutati, olid kohalikud elanikud sunnitud lahkuma.
Ilmselt nad enamasti kaugele ei läinud või polnudki kuhugi minna, seepärast on ümber pargi asuvates külades palju tihedamalt rahvast kui ülejäänud maal. Ja kuigi rahvuspark annab inimestele ka tööd ning väidetavalt majandatakse seda koostöös kohalike omavalitsustega, napib siiski elatusvahendeid ja probleeme on palju.
Malawi külades on kaevu juures ikka sagimist, see on külaelu keskpunkt.
Kui jõudsime Njobvu külla, siis me ei teadnud, et tegu on kultuurikülaga – ka sellest andis mulle teada tark Googel. Njobvu Cultural Village on ilmselt projekt, mis peaks turiste tooma ja selle abil kohalikele elanikele tööd andma ning nende elu kergendama. Kui oleksime enne kultuuriküla kodulehte lugenud, poleks me sinna läinudki, sest tahtsime just näha PÄRIS küla, mitte turistikat, kus külaliste tulles nutitelefon ära peidetakse, rahvariided selga tõmmatakse ja kellast kellani tantsu lüüakse.
Kõikjal külades on majakesed tehtud põletatud tellistest ja nende katused õlgedest või rohust. Vahel on need ka krohvitud ja väga harva suuremate teede ääres ka üle värvitud
Tegelikkus oli kodulehel maalitud klantspildist kaugel. Ega selles reklaamis nüüd otseselt valet ei kirjutatud aga kõik oli pisut räpasem, pisut proosalisem, pisut vaesem ja nukram. Reklaami ja tegelikkuse vahekorrast jõuan veel rääkida, nüüd aga sellest, mida nägime.
Njobvu külamaja, midagi külakeskuse taolist Müügil ka veidi kaunis tolmuseid ja mitte väga atraktiivseid suveniire
Meile vastu tulnud naine, kes ilmselt turistide teejuhiks oli koolitatud, ütles, et nende külas on kolm suurt probleemi – elevandid, haridus ja orvud. Just sellises järjekorras. Elevandid tulevad rahvuspargist, rüüstavad põlde ja teevad muud pahandust ning ilmselt ei takista neid täielikult ka 129 km pikkune kõrge tara ümber rahvuspargi. Kuidas elevandid nagu muuseas suuri puid ümber lükkavad, seda me nägime, nii et asi neil siis tarasse mõni läbipääs tekitada. Selles külas oli rohkem savihütte, mujal olid pea kõik majakesed põletatud tellistest. Tundub päris kõhe magada savihütis, kui elevandid küla vahel möllavad! Kohe meenub Mowgli raamat ja see, kuidas Hathi ja tema pojad džungli külasse lasid.
Poisid poseerimas jalgpalliga. Pallid on külalastel tihti ise käepärasest materjalist tehtud, näiteks tihedalt kokku pressitud kilekottidest.
Kui meie Njobvu kooli jõudsime ( kella poole kaheteistkümne paiku päeval) siis olid tunnid juba lõppenud. Õpetaja ja lapsed lippasid lahkesti aga veel üheks lühikeseks õppetunniks kooli, et saaksime kohaliku hariduseluga tutvuda. Koolis oli ruumi ja avarust, aknad ei takistanud (nende puudumise tõttu) värske õhu sissepääsu ja lapsed said mõnusalt ja vabalt põrandal poolringis istuda. Vihmaperioodil see ilmselt nii mõnus ei ole aga äkki on siis koolivaheaeg?
Õppemetoodika meenutas Palamuse legendaarse köstri oma, nimelt retsiteerisid lapsed poollauldes seinale ümber tahvli maalitud tähestikku – inglise keeles muide, mis on Malawi ametlik riigikeel ja igal pool siltidel palju rohkem nähtaval kui kohalikud keeled. Heledad läbilõikavad häälekesed leelutasid : „ei – bii –sii- dii – ….“ nii-öelda omal viisil ja mõnede hädavajalike hingamispausidega aga siiski nii ühes jorus, et pidin ka ise seina pealt spikerdama, et järge pidada.
Tähestikku küsiti veel mõnelt lapselt eraldi ja ka need tublikesed laulsid selle suurema või väiksema eduga maha. Kas nad teooria praktikasse rakendamiseni, st selle tarkuseni on jõudnud, kuidas tähtedest sõnu kokku panna, seda meile ei demonstreeritud. Küsiti veel mõned küsimused ja tund sai läbi. Põgus pilk tekitas küll tunde, et haridusemurel on tõsi taga. Muuseas, paar päeva hiljem Malawi järve ääres Cape Macleari asulas väljas hommikueinet süües kuulsime paari maja kauguselt samasugust heledahäälset litaaniat ning kohe oli selge – seal on kool!
Tahvli kohal oli loosungit meenutav pilt pisikese titega ja vanematega ning (ilmselt tähenduslike!) kirjaridadega. Ei jõudnud kohapeal selle kohta küsida, aga milleks on siis Google translate! Kohalikus tšitševa keeles (Chichewa on Malawi kohalikest keeltest kõige laiemalt kasutusel) tähendab lause ALIYENSE ANGATHE KUSAMALA MWANA OBADWA MASIKU OSAKWANA (kas pole ilus ja eht-aafrikalik kõla!): „Igaüks võib hoolitseda väikese lapse eest“. See ilus lause on otseselt seotud Njobvu küla kolmanda suure mure ehk orbudega.
Peredes aitavad veidigi vanemad lapsed isa ja ema, hoolitsedes nooremate õdede-vendade eest ja sõna otseses mõttes tassides neid kõikjale kaasa.
Orbe pidi Malawis olema palju ja suur osa neist on aidsiorvud. HIV on riigis suur probleem ja levib vaatamata teavituskampaaniatele, kondoomide jagamisele ja muudele abinõudele, mida riik ja välismaised abiorganisatsioonid ette võtavad. Kondoomid pidid tihti mitte sihtotstarbelisse kasutusse jõudma vaid lõpetama laste käes õhupallidena. Ja veel enam – levimas on palju külalegende millest osa on lihtsalt veidrad ja teised lausa ohtlikud. Nii arvatakse, et mehe ravib aidsist terveks süütu tüdrukuga magamine. Kurb tulemus on sealjuures muidugi kindel – haigus muudkui levib. Ja orbude eest ei taheta tihti hoolitseda – kuna arvatakse, et haigus ja surm on karistuseks halva eest, mida inimesed on teinud siis kandub see suhtumine üle ka nende „halbade inimeste“ lastele. Nii et loosung seinal oli asjakohane.
Inimesed, keda meie selles külas kohtasime, olid kenad, naerusuised ja sõbralikud. Aga sellest, mida Njobves veel nägime ja milliseid teenuseid pakub kultuuriküla, räägin järgmisel korral.
Sinna ja Tagasi 