Liwonde rahvuspargi Makanga värava lähedal asuv Njobvu kultuuriküla pakub külastajatele haruldast võimalust peatuda traditsioonilises Malawi külas, magada savitellistest hütis (kas madratsil või ilma, valige ise!). Päeva jooksul olete kutsutud osa võtma külaelanike elust, külastama traditsioonilist ravitsejat, külakooli ja sööma kohalikku toitu nagu nsima. Kõik tulud lähevad otse kogukonnale (https://www.njobvuvillage.org ).
Nagu juba öeldud, sattusime külla pooljuhuslikult. Rahvuspargis keegi sellist võimalust ei reklaaminud, mingeid tutvustavaid buklette me ei näinud, kuigi kodulehed väidavad, et tegu on suure koostööga, mis algas juba 2002. aastal.
Kõigepealt näidati meile turistide ööbimispaigaks olevat hütti – savitellistest tillukest majakest, mis erinevalt paljudest külamajadest oli üle krohvitud ja kaunistatud omalaadse savifreskoga külatuuri ja muude teenuste reklaamiks. Käisime uksest sisse piilumas – kordamööda, sest onnike oli tõesti väike. Sinna mahtus vaid põrandal lebav kulunud (vedru?) madrats, mille kohal rippus paigatud moskiitovõrk.
Kui küsisime, palju ööbimine maksab, öeldi, et 50 dollarit inimese kohta. Ei ole võimalik!, oli meie esimene reaktsioon. Kas siin üldse mõni turist selle raha eest ööbinud on?! Ühel seinal näidati mõnd väga koltunud ajaleheväljalõiget, kus vaimustunud külalised kiitsid oma elamusi külas. Noojah, oli Eesti talupojamõistuse järeldus – kindlasti mingid Lääne suurlinna hipsterid, kes puhkuse ajal „lihtsast elust“ vaimustunud on. Alles küla kodulehelt leidsin, et nii palju maksis terve päevaprogramm koos „jalgrattatakso“ (mis iganes see ka olla võiks!) transportteenusega Ulongwest külla ja tagasi. Ei tea, kas asi läks keelebarjääri tõttu sassi või mis …
| Ööbimine koos hommikusöögiga | 16 USD |
| Jalgrattatakso (Ulongwest külla ja tagasi) | 6 USD |
| Tantsud | 10 USD |
| Jalutuskäik giidiga | 8 USD |
| Lõuna | 6 USD |
| Õhtusöök | 6 USD |
| All inclusive | 50 USD |
Ööbimismajakese juurde kuulus ka pesuruum, dušš ja tualett – kõik muidugi traditsioonilised Malawi omad. Ja väga ökoloogilised! Meie teejuht demonstreeris meile kõigepealt tualetti. See oli auguga põrandas, aga puhas ja muidu OK, välja arvatud suurus. Üldse ei ole Malawis kombeks kempsu ülearu suureks ajada – ja õige ka! Sel hoonel on üks kindel eesmärk ja see on täidetud, kui põrandasse mahub auk ja selle kohale inimene, kõik muu on liialdus. Tellisepõletajate juures oli see elutähtis hoone veel tükk maad väiksem. Mõni priskem valge mees oleks sinna küll kinni jäänud nagu karupoeg Puhh Jänese urgu. Kohe meenus Cipollino sõbra isand Kõrvitsa kogu elu jooksul kokku hoitud raha eest tellishaaval ehitatud tilluke majake, mille kohta külapoisid laulsid:
“ Isand Kõrvitsa mahukas majas parem käsi on kulbiga pajas, vasak …“ …. noh vasak oli ka kusagil ametis aga jalad majja ei mahtunudki. Malawis oli igas külas mitu sellist isand Kõrvitsat, kindel see.
Pärast tualeti külastust peseb iga viisakas inimene käsi. Meie giid näitas, kuidas seda väga ökoloogiliselt ja vett säästes tehakse. Nimelt olid suure plastkruusi põhja tehtud augud, sellega võeti ämbrist vett ja kui kruus roika külge riputada, saab kenasti voolava vee all seebiga käed puhtaks.
Edasi järgnes duši kasutamise demo. Ikka aukudega plastkruus vett täis, tõsta pea kohale ja … voilà! Veeämber peab ka muidugi käepärast olema. Kultuurivahetus läks täiega käima. suvilaomanikud meie hulgas igatahes lubasid nipi kõrva taha panna. Ja suvisel matkal oleks see ka omal kohal, tarvis vaid aukudega kruus kaasa võtta.
Seejärel viis ringkäik ravitseja hütti. Mahutasime end tihedalt tema muldpõrandaga vastuvõturuumi ja „traditional doctor“ (kodulehe väljend) tutvustas meile tõlgi vahendusel oma töövahendeid ja ravimeid. Ise kasutas ta enda kohta väljendit „healer“ – tervendaja – ega väsinud kinnitamast, et tegu on valitsuse ja tervishoiusüsteemi poolt tunnustatud tervendajaga. Et on olemas ka mittetunnustatud, käpardlikud ravitsejad aga tema nende hulka igatahes ei kuulu!
Tunnustatud tohtril oli viis tunnustatud ravimit, kõik taimsed ja pärit küla ümbritsevast loodusest. 
Need kuhjakestena meie ette asetatud juurikad, kooretükid ja muu taimepuru ravivad tervendaja jutu järgi kõiki põhilisi haigusi. Kõigepealt palavikupuu (yellow fever tree, Vachellia xanthophloea ) juured. Need aitavad nii kollapalaviku kui muude palavikuliikide vastu. Nägime neid ilusaid, nagu rohekaskollase puudriga kaetud tüvega puid mitmel pool Malawis ja meile räägiti kõikjal, et nendega ravitakse kollapalavikku. Ka Eesti rahvameditsiinis nagu kõikjal mujal üle maailma on ammust ajast põhimõte, et sarnane ravib sarnast. Kollane karikakar on maksarohi ja kollane palavikupuu ravib kollapalavikku – ja üllataval kombel see vahel ongi nii. Põhjuseks ilmselt see, et inimesed on kollaseid taimi selliste haiguste raviks katsetanud ja leidnud, et mõned neist ka toimivad.
Ülejäänud taimede liikides ma nii kindel ei ole, üks hunnik sisaldas mingeid osiseid baobabilt ja teine marulapuult aga et mitte retsepte segi ajades korvamatut kahju põhjustada, piirdun ainult kokkuvõttega põhilistest ravivaldkondadest. Teine hunnik sisaldas „kõhurohtu“ – taime, millega saab seedimise korda. Sellest järgmine oli abiks naistele, kes ei saanud lapsi. Kui küla vahel ringi vaadata, siis on SELLE taime tõhusus küll väljaspool kahtlust! Neljas taim ravib köha ja viies on abiks meestele nende allpool vööd paiknevate murede lahendamisel. Kõik tervishoiu põhilised valdkonnad kaetud nagu niuhti!
Tegelikult ei naera ma sugugi selle „tunnustatud ravitseja“ üle, oh ei! Ta aitab rahvast oma parimate oskuste ja ravimitega ja ma olen kindel, et tihti ongi sellest abi. Meie mõistes päris meditsiin on kaugel ja raskesti kättesaadav, vihmaajal pinnaseteed tihti läbimatud. Aga siiski, kui savannitohter lõpuks pakkus soovijatele individuaalset vastuvõttu ja kõigi, nii all- kui ülalpool vööd paiknevate murede ärakuulamist ja ravi, siis meie hulgas soovijaid millegipärast ei olnud!
Sinna ja Tagasi 