Kuidas valmistatakse nsimat

Külaelu tuuril kogunesime nüüd suure mangopuu varju, et vaadata maisi tampimist ja naiste tantsu. Mais on kõige tähtsam kultuur Malawis ja ka põhitoit, malawilaste leib. Kahjuks annab mais enamikus Malawi paikades ainult ühe saagi aastas, vihma poolest kehvemal aastal jääb ka saak väikeseks ning ei toida peret ära.

Naised Malawi ja Mosambiigi piiril kõblastega põllule minemas.

Põllulappe haritakse käsitsi, suurte kõblastega, mida meil vanasti maakirvesteks nimetati ja millega mehed raielangile männiseemnete külvamiseks lappe lõid. Siin aga lõhkusid kivikõvaks kuivanud maad põhiliselt naised, kuigi meestele see töö ilmselt sobimatu pole – nägime ka üksikuid mehi põllul kõblast viibutamas, küllap ülejäänutel oli mujal tähtsamaid tegemisi.

Pere põllul tööl

Oli kuiva aastaaja lõpp, enamik maisi- ja muid põlde tühjad, ainult koristusest jäänud taimejäänused lasksid aimata, mida kusagil kasvatatud oli. Meile räägiti, et peale maisi kasvatatakse veel hirssi, mõnes niiskemas paigas riisi, bataati, jamssi, kartulit ja köögivilja ning lisaks veel puuvilla. Puuvillapõlde üksikute veel koristamata jäänud „vatituttidega“ nägime paljudes kohtades.

Puuvillapõld

Mõned põllud olid juba üles haritud. Reisikaaslane ei suutnud kuidagi uskuda, et sirged, sügavad vaod põllul ei ole mitte traktoriga küntud vaid kõplaga tehtud – enne kui oma silmaga nägime neid kirevates seelikutes „traktoreid“ kõblastega põldu mööda edasi liikumas ja enda taha sama korralikke vagusid järele jätmas.

Üles haritud põld külvi ootel.

Kusagil kaugel ja eksootilisel maal on alati väga huvitav teada, mida rahvas seal sööb – ja muidugi ka ise kõike proovida. Sambias ja Malawis oli meil sellega raskusi, sest eurooplastele üritati ikka pakkuda kõige paremat, kõige parem aga, selge see, on chicken ja beef!  Ja lisandiks kartul, kusjuures isegi mitte maguskartul ehk bataat vaid „irish potato“, iiri kartul, nagu meie tavalist maatõugu mugulat siin nimetatakse. Natuke porgandit ja oakaunu ka juurde ja taldrikutäis oleks võinud olla serveeritud Eestis, Lätis, Soomes – ükskõik kus, aga mitte Aafrika südames.

Olime juba tükk aega selle euroopaliku dieedi peal ringi rännanud kui hakkasime oma autojuhilt, väga viisakalt ja asjalikult veidi üle 30 malawilaselt (nimetagem teda Higginsiks), küsima: „Aga mida te kodus sööte? Mis toitu te armastate? Milline on hommikusöök?“ Ja vastus oli: „Nsima! Kõik malawilased söövad nsimat!“

Nsima peab olema väga tihke ja kõrbemise vältimiseks tuleb seda kogu keetmise aja väga hoolikalt segada. Suurema potitäie keetmiseks on vaja mitut inimest –  et keegi potti segamise ajal kinni hoiaks

Selgus, et nsima on maisijahust puder, millest vormitakse sõrmede vahel pätsikesed, mida kastetakse erinevate kastmete sisse ja siis süüakse. Ja see ei ole mitte niisugune kollane maisipuder, mida minagi peenest maisitangust kodus vahel keedan, aga meenutab pigem valget, kleepuvat sushiriisi. Ainult selle vahega, et nsima on tihke nagu klimp.

Sain ka ise seda maitsta – ühes hotellis oli väike buffeelaua nurgake rahvuslike toitude jaoks. Sel ajal polnud ma nsimast veel midagi kuulnud, ometi poetasin endale taldrikule palakese just sellest rahvuslikust uhkusest. Muidugi ei osanud ma seda õigesti kastmesse kastes süüa, veel vähem hinnata.  Maitses … õigupoolest oli täiesti maitsetu nagu ilma soolata ja muude maitseaineteta veega keedetud jahupuder ikka. Kindlasti oli seal lauanurgal ka sobivaid souste, millega kohalikud nsimat söövad aga usun, et võhiklikule eurooplasele poleks see ikkagi eriline maitseelamus olnud. Tagantjärele on siiski hea meel, et sai ära proovitud. Eriti siis, kui kodus avastasin, et nsima ei tähenda ainult seda konkreetset maisijahuputru vaid nsima enda ja erinevate lisatoitude valmistamise ning söömisega seotud tavade ja kommete kogumit, kuni maisi kasvatamise, tampimise ja säilitamiseni välja.

See on nii tähtis osa malawi kultuurist, et on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse! Kuna mu enda kogemus nsimaga jäi nii põgusaks, siis pärinebki mu „tarkus“ põhiliselt sellelt kodulehelt.

 

 

https://ich.unesco.org/en/RL/nsima-culinary-tradition-of-malawi-01292

Ja seda, kuidas valmistada nsimat, saab teada videost:

https://www.youtube.com/watch?v=e3Qg-X7DNN8

Infot otsides lugesin veel üht huvitavat ingliskeelset ajaleheartiklit, kus keegi Malawi jurist poliitikast kirjutades tegi pika ekskursi ka nsimaga seotusse, võrreldes seda religiooniga, millesse usuvad kõik malailased. Nagu ikka religiooni puhul, räägib ta tõestisündinud loo. Läinud kord külas elavad malawilased külla oma linnasugulastele. Need tahtsid maakate ees oma jõukusega uhkustada ja pakkusid söögiks ikka head ja paremat: riisi ja kana ja rostbiifi ja pirukaid ja mida kõike veel. Nädalakese linnaelu maitsta saanud külaelanikke võeti koju tagasi jõudes muidugi vastu küsimusterahega. Et kus käisite ja mida nägite ja kuidas neil linnasugulastel seal üldse läheb? No nägime vaat seda ja seda, päris huvitav oli – ainult süüa sai väga kehvasti! Kuidas siis nii, imestasid naabrid, ise nii jõukad seal linnas ja sugulastele süüa ei anna! Ei noh, anti ikka, kana ja riisi ja kartulit ja loomaliha ja … Aga nsimat ei saanud kordagi!

Lisaks sain veel teada, et valgest, rafineeritud jahust nsimat söövad põhiliselt jõukamad inimesed ja vaesemad peavad leppima tervetest teradest tambitud jämedast jahust keedetud pudruga, mida nimetatakse mgaiwaks.

Valge maisijahu kotid Sambia-Malawi piiripunktis. 

Asja iroonia, nagu artikli autor märkis, on selles, et peen valgest jahust nsima ei sisalda mitte midagi peale „tühjade“ kalorite, vaeste täisterapudrus on aga rohkesti mineraal- ja kiudaineid ning muud kasulikku. Aga kuna valge jahu on „peen“, siis hakkavad ka vaesed esimesel võimalusel sellest putru keetma.

No nii, jõudsin lõpuks pika ringiga Njobvu külla tagasi. Siin tõid naised välja suure puust ummiknõu ja punutud sõelaga maisiteri. Maisiterad kasteti märjaks, et see kraam tampimisel tolmama ei hakkaks, terad uhmrisse ja tampimine algas.

Kolm naist tampisid, teised poolringis ümber laulmas ja rütmi plaksutamas. Ja rütmi oli vaja, sest kurikad pidid langema täpselt vaheldumisi, üks nõu põhjas, teine tõusmas, kolmas langemas – see oli nagu tants!

Väikesed tited olid kaasa laulvatel ja plaksutavatel naistel selga seotud nagu kogu aeg ja iga tegevuse juures kõplamisest ja pesupesemisest vee tassimise ja söögikeetmiseni.

Pakuti ka meile kurikat, et maisi tampimist proovida aga enda ja teiste tervise huvides ütlesime ära – see „ballett“ oleks meie esituses küll vist rohkem kurikavõitlust meenutama hakanud. Ilus ja rõõmus töö – pealtvaatajatele küll. Ja siis tulid ka kolm meest, kes trummide ja muude käepäraste riistadega muusikat tegid ning naised läksid töötantsult üle päris tantsule.

Siin lõid kaasa peaaegu kõik. Kui titt kippus seljalt maha libisema, visati emmele uus palakas, millega laps paremini selga siduda ja lust jätkus. Tõepoolest, see oli külarahva mõnus lustimine, hõiguti üksteisele, tundus et aasiti pisut ja plaksutati ja lauldi ja tantsiti nii et higi lendas. Polnud selline rahvakunstiansambli tüüpi etteaste vaid lihtsalt tükike külapidu meie rõõmuks argipäeva lõunasse tõstetud. Pildile ei jäänud aga vaadata-kuulata oli tore!