Aafrika soojas südames. Liwonde rahvuspark – mvuud ja muud.

Et ei korduks vanad vead, see tähendab võimalus blogiga reisi lõppu mitte jõuda, otsustasin seekord alustadagi lõpust. No mitte päris lõpust – lennujaamast ja Malawian Airlinesi mugavustest (või ebamugavustest) poleks vist eriti huvitav lugeda – vaid Liwonde rahvuspargist Malawi lõunaosas. Rahvuspark on enam-vähem sama suur kui Lahemaa, kui Lahemaa puhul mereala mitte arvestada. Asub Malawi järvest lõunas, laia Shire jõe ääres. Shire on ainuke jõgi, mis voolab välja sellest maakeral suuruselt neljandast mageda veega järvest.liw_jogi_joehobud

Shire jõgi, millest rahvusparki jääb umbes 30 km lõik, on peale hulga kalade, veelindude, krokodillide ja teiste elukate koduks umbes 2000 jõehobule. Pole siis ime, et paadiga sõites või safariautoga kalda lähedale jõudes näeb alati nende roosakaid kõrvu ja punnsilmseid koonusid veest välja ulatumas. Jõehobu nimi kohalikus chewa keeles on mvuu, sellest võiks nagu järeldada, et nad ammuvad nagu hiiglaslikud vesilehmad. Aga ei, see hääl, mis tõuklevast priskete kehade trobikonnast kostab, on pigem midagi röhkimise ja möirgamise vahepealset, mitte mingi süütu ammuuu!

liw_ohtu joel

Eriti sageli kuuleb seda õhtul, kui päikeseloojang Shite veed pehmelt punakaks värvib ja õhust kostavad ööbimispaika lendavate hadida iibiste veidralt karedad, lausa õudusfilmilikud hüüded. Siis tulevad jõehobud kaldale rohtu sööma. Liwonde jõehobud aga tunnevad end nii turvaliselt, et jalutavad vahel ka päris valges kaldal ringi ja ahmivad mahlakat rohtu süüa.

liw_joehobud_kaldal

Mõnikord kannab mõni neist kelmikat lillekasukat, mis vesihüatsintide vahel lesides selga ununenud. Mõnusalt jahe päikesevari ja ilmselt sellel hooajal moes!

liw joehobu kaunistusega

Kõikjal Aafrikas sõidavad hipode seljas pühvlilinnud, kes suurtele savanniloomadele puhastusteenust osutavad. Liwondes aga toimetavad nende ümber ka haigrud, kord vees oma  “ujuval saarekesel” turnides, kord kuival maal jõehobudega kaasa jalutades ja sobival hetkel mõne puugi või muu pahalase napsates.

liw_hipod ja haigrud

Selline napsatus terava nokaga otse põse küljest võib vist valuski olla, aga küllap patsient teab, et tervise huvides tuleb see ära kannatada. ei märganud küll mingit pahurat reaktsiooni muidu nii äkilise loomuga ja ohtliku eluka poolt.

liw joehobu kaunistusega2

Ja ohtlikud on jõehobud tõepoolest. Kirjade järgi saab nende läbi rohkem inimesi hukka kui lõvide, elevantide  või ükskõik milliste teiste loomade tõttu.

liw_ujuv joehobu

Väike ehmatus õhtusel paadisafaril, kui üks jõehobu meie paadile “külge lööma” tahtis hakata ja paar korda sukeldudes meie poole ujus,  välja ilmudes aga pahaendeliselt mörises, tõi need lood jälle meelde. Paadimees ärkas jutuhoost ja suunas paadi kaarega kaugemale, teatades ise, et “It`s completely safe, don`t worry!”  Igatahes tundsin end tunduvalt ohutumalt, kui selle jõelõigu valitseja meile oma punnsilmadega rahulolevalt järele põrnitsedes lõpuks paigale jäi.

liw ujuv joehobu

Kes veel Shire jões ja kaldal elutsevad, sellest juba järgmisel korral. Ja kindlasti loodan veel ka jõehobude juurde tagasi pöörduda, sest nendega tuli ette ka teisi põnevaid kohtumisi.

Advertisements
Rubriigid: Aafrika, Liwonde rahvuspark, Savann | Sildid: , , , , , , | 1 kommentaar

Aafrika soojas südames

Aafrika on põhjamaa inimesele ühtaegu kutsuv ja hirmutav. Eksootilised taimed, suurte savanniloomade karjad ja tohutud avarused meelitavad, troopilised haigused ja muud tõelised või kujutletavad ohud hoiavad tagasi. Enne reisi muretsesid lapsed ja sõbrad meie pärast ning ega me isegi nii muretud olnud kui välja näitasime. Kuid Aafrika oli just selline kui ma lootsin … ja palju enamgi veel!

majete_thawale

Savannis safariautos sõites, kuum ja veidi tolmune õhk mööda voogamas ja igal käänakul järjest uusi loodusimesid nähes tabasin end istumas, totakalt õnnelik naeratus näol ja peas ainult üks mõte: „On see tõesti päriselt, MINA olen siin, kõige selle keskel?!“ Ja see ei olnud mitte esimene ega viimane kord …

Liwonde maastik

Kuidas seda kõike siia blogisse mahutada, kogu seda issanda loomaaeda, puid ja muid, seda ma veel ei tea. Nagu mu blogi jälgija (ma loodan, et mõni ikka kunagi oli!) vist tähele on pannud, hakkan ma pärast koju tagasi jõudmist suure hoo ja vaimustusega pihta, ajapikku aga jäävad vahed postituste vahel ikka pikemaks ja pikemaks, kuni lõpuks tulevad uued asjad peale – näiteks suvi – ja kõik head kavatsused sügisel või vihmastel päevadel uuesti peale hakata jooksevad liiva. Ei luba, et seekord nii ei juhtu, aga praegu kõik need elukad lausa kipuvad arvutiekraanile. Näiteks need elevantsid South Luangwa rahvuspargis,SLuangwa elevandid

mõnusalt vesihüatsinti krõmpsutavad jõehobud Liwonde rahvuspargis

liwonde_joehobud_onniees

või asjalik ja tähtis tüügassiga Majete looduskaitsealal.

majete_siga

Kõige suurem üllatus oligi see, kui lähedale safariautoga harjunud loomadele pääseb. Isegi pisut hirmutavalt lähedale. Loomad on autodega harjunud ja seni, kui inimesed autos püsivad, püsti ei tõuse ja kisa ei tee, sörgitakse veidi kaugemale ja jätkatakse pooleli jäänud tegevusi. Mida väiksem tegelane, seda kiiremini ja kaugemale ta sibab. Impalad, siinsetest antiloopidest kõige väiksemad, on toiduks lõvidele, leopardidele, gepardile, hüäänkoertele … ühesõnaga suuremale osale kiskjatest. Talledest saavad ka kotkad jagu, jõe ääres varitsevad krokodillid – ühesõnaga, ei ole kerge olla toidupüramiidi alumisel korrusel. Kohalikud heidavad nalja, et must M-tähe sarnane joonis impala taguotsal on McDonaldsi märk, mis sinna pandud selleks, et lõvid paremini näeksid, kus nende burgerid ringi jooksevad.

impalad pogenevad_liw

Paanilisest põgenemisest on see siiski kaugel, kui auto just täpselt karjale järele ei sõida. Tehakse paar hüpet kõrvale, põõsaste vahele ja jäädakse siis vaatama, et mis see siis nüüd tegelikult oli, mille eest ära joostud sai. Öeldi veel, et impalad on nii tobedad, et kui on kolm minutit jooksnud, siis unustavad ära, mille-kelle eest nad jooksu pistsid ja jooksevad lihtsalt seepärast, et teised jooksevad. Paanikaosakond, appi, taevas kukub alla!

impalad_ohtu_SLuangwa

Kas on see sulaselge laim või kohtasime meie ainult selle liigi eriti arukaid esindajaid aga tundusid olevat kenad ja terased kitsekesed. Vahel nad lausa narritasid meid, karates mängeldes üle paari meetri kõrguste põõsaste või lausa kekutades ja edvistades kohapeal küljetsi õhku hüpates – näe, mida mina võin! Ega sa mind kätte ei saa, ahaa!

impalasokk_sluangwa

Ja hüpata nad oskavad! Ei tea, mis materjalist nende selgroog küll tehtud võib olla, kui see hüppel U-tähe kujuliselt looka paindub aga tavapärane kondid-kõhred-värk see küll olla ei saa. Igatahes uskumatult kõrgele ja kaugele lendavad.

Eks siis järgmisel korral pajatan pisut ka nendest, kelle eest impalad jooksevad.

Rubriigid: Savann, Uncategorized | Sildid: , , , , , , , , , , | 2 kommentaari

Seal all, vihmametsa varjus

Kuigi Madagaskari vihmamets tundus valgusrikkam kui Lõuna-Ameerika oma, jõuab siingi maapinnale vähe päikesekiiri. Alusmets on tihe aga päris maapinnal rohttaimi eriti ei kasva – vaid mõned sõnajalad ja hõre bambusrohi katavad kuivanud puulehtede kihti punakal mullal.

20161206-img_2892n900b

Meie teravsilmsed retkejuhid leidsid ka maapinnalt palju elukaid – ja kusjuures mõned neist olid õige pirakad!

20161206-img_2539n900

Ground boa, Acrantophis madagascariensis, minu vabas tõlkes Madagaskari maaboa. Väga julgustav oli teada, et Madagaskaril ei leidu ühtegi inimesele ohtlikku mürgist madu.

20161206-img_2533n900

Maaboa võib kasvada üle kolme meetri pikaks, saagiks langevad talle väikesed loomad ja linnud. Muidugi on ta haruldane, ohustatud liik kes elab ainult Madagaskaril. Nagu ka puuboa, Sanzinia madagascariensis ehk Tree boa.

20161206-img_2861n900

Puuboad nägime sealsamas indrimetsas kus maaboadki, aga tema esitles end nimele sobilikult jämedal mahalangenud puutüvel. Algul ettevaatlikud pildistajad sirutasid käsi fotoaparaatidega boale aina ligemale aga see ei liigutanud oimugi. Muidugi, tal oli päevane puhkeaeg, mille ta veedabki päikese käes puutüvel lesides. Öösel see-eest aga roomab saaki otsima ja ohustab vahel isegi puude otsas magavaid leemuripoegi.

20161206-img_2856n900

Maod tekitavad minus alati mingit ürgset kõhedust, isegi kui ma tean, et nad ei ole mürgised ega suuda ka minusuurust saaki kägistada. Nende Madagaskari hiidmadude nägemine pakkus siiski vägevat elamust – ikkagi metsik madu metsikus metsas, kes läheb öösel siiasamma puude otsa jahile – mitte mingi tolmune terraarium.

20161206-img_2870n900

Et nende üldiselt vist päris ebapopulaarsete elukatega ühele poole saada, esitlen ka meie kolmandat maoelamust. See oli triibuline, pikk ja peenike Bernier`s striped snake, Dromicodryas bernieri. Eesti keeles võiks ta siis olla Bernieri triibuline madu, kuigi läbi kahekordse tõlke meieni jõudnud versioon oli:” mingi nastik”. Vähemalt ladinakeelse nime järgi pole tal nastikutega küll rohkem sugulust kui minul kassleemuriga, võib-olla isegi vähem. 20161205-img_1502v

Ka tark vikipeedia ei räägi temast eriti midagi, artikkel veel kirjutamata. Väle ja vilgas, kadus ta loogeldes puude vahele ja oligi läinud. Sellega lõpetaksin ka meie põgusa tutvuse kohalike madudega – arvata on, et need tegelased just väga palju “laike” ei kogu. Aga postituse lõppu peaks ikka kedagi nunnut ja karvast panema.

20161206-img_3398n900

Selleks sobib fossa, Madagaskari suurim kiskja. Ei, ta ei ole lõvisuurune vaid väheldase koera kõrgune aga see-eest jässakas, pika kerega ja väga tugevate käppadega. Meie kohtusime temaga loomapargis, sest vabas looduses erksat ja peidulise eluviisiga kiskjat enamasti ei näe. See pole sul taimtoiduline indri, kes pea kohal oksakiiges lesib ja laulu laseb!

Fossa, Cryptoprocta ferox, meenutas elusuuruses nähtuna kõige rohkem väheldast puumat, kes on palju aega jõusaalis veetnud ja kõvasti muskleid kasvatanud.Saba on tal ka jäme, pikk ja võimas nagu ront. Teadlased peavad teda aga mangustide ja tsiibetkasside kaugeks sugulaseks. Põnev elukas, kes jahib isegi nii suuri leemureid nagu valgelaup-sifakad. Kes Madagaskari-multikat näinud on, see ehk mäletab, et ka seal kartsid leemurid paaniliselt fossat!

 

Rubriigid: Leemurid, Madagascar - punase saare imed, Madagascari troopiline vihmamets, Uncategorized | Sildid: , , , , , , , , , , , | 1 kommentaar

Millest laulavad indrid?

Kui keegi on vähegi indritest midagi kuulnud, siis teatakse just nende laulu. Aga miks ja kui palju indrid laulavad? Kas kõik babakutid oskavad laulda? Rahvuspargi peahoone indritele pühendatud näitus väitis, et tegelikult laulavad nad ainult 4-5 minutit päevas!

20161206-img_2724n900

Siis meil vedas, sest ülalt puulatvadest esitatud ooper kestis oma 2-3 minutit – vähemalt pool selle päeva kontserdist õnnestus ära kuulda. Olime õigel ajal kohal – enamasti lauldaksegi hommikul. John, meie kohalik giid, rääkis, miks nad laulavad. Enamasti on see kohaloleku kontroll – perekondlik hommikune rivistus. Isa alustab, ema vastab talle hüüetega (või oli see vastupidi?), siis ühinevad üksteise järel karjetega teised. Laulu algataja ei jäta enne, kui kõik on lauluga ühinenud ja  viimase kui pereliikme asukoht on teada.

20161206-img_2686-3n900

Laulu ei lõpetata järsult vaid pikkade, laskuvas toonis vaibuvate hüüetega – mis kõlavad eriti haledalt ja kaeblikult:” Ooooi…ma ei võõõõiiii … eeeeeei …ooooi…eeeei….aaaaaai!” Tundub, nagu oleksid indrivanemad suures ahastuses, et kõik need jõnglased on ikka veel siin ja polegi veel “oma elu peale” läinud. Reisikaaslase lindistatud laulukatke: http://sendvid.com/wcyqh1cw

Lisaks annab laul teistele indrigruppidele teada, kus pere asub ja hoiatab – oleme kodus, ärge meie söögituppa tükkige! Noored babakutid pidid laulma ka “armulaule”, et oma tulevast ligi meelitada.

20161206-img_2911noi900

Peale laulude märgistatakse oma piirkonda ka lõhnamärkidega. Peaaegu oleks meidki ära märgistatud kui selle grupi isiklikke fänne – keset kõige andunumat indrivaatlust – ülespoole suunatud vaimustunud nägude ja objektiivide kohalt hakkas äkki midagi kõrgusest alla sorisema. Häda ei anna häbeneda!  Kuigi indripissiga ristimine võiks olla leemurivaatlejate kõrgemasse klassi sisseõnnistamisel nõutav protseduur, sooritasid kõik millegipärast kiireid külghüppeid lähemate puutüvede taha.

Lauluharjutus ja muud hommikutegevused tehtud, üritas indriema oma vallatut poega pesta ja kammida.

20161206-img_2951n800

Tualetiprotseduurid nägid välja nagu jõhkramat sorti vabamaadlus, kus lubatud kõik võtted – vähemalt pojukese poolt!

20161206-img_2952n800

“Ei, emme, kaela ja kõrvu alles eile pesime!”

20161206-img_2938n800

“Ei tahaaaaa!”

20161206-img_2937-2n800

Aga ega pääsu polnud, kui küllalt sipeldud, said kael ja kõrvad kiirelt  üle käidud, enne kui põngerjas kannatuse kaotas ja uuesti puntratantsu alustas.

 

20161206-img_2965n800

Jäsemete ja karvaste kehade pundar hargnes lõpuks lahti, jättes maha võidukalt ema kukil istuva babakutipoja,

20161206-img_2962n900

Nõõ, emme, hopp!

20161206-img_2981n900

Kuigi tahaksin armsatest babakuttidest veel palju rääkida, pean vist sellest loobuma – muidu ma teiste indrimetsa asukate juurde ei jõuagi!

Rubriigid: Leemurid, Madagascar, Madagascar - punase saare imed, Madagascari troopiline vihmamets | Sildid: , , , , , | 1 kommentaar

Nunnud koerakoonlased

Rahvajuttudes on koerakoonlased koledad ja kurjad võõramaalased, kes ammustel aegadel röövides ja tappes maale tungisid. Madagaskaril nägime, millised nad tegelikult on – uudishimulikud ja leebed.

20161206-img_3035x900

Kõigil teistel leemuritel on uhked sabad, ühel pikem kui teisel ja kattal koguni triibuline kohev kassihänd. Indrile on jagamisel jäetud vaid lühike sabajupp, mis karvade seest väljagi ei paista. Lisaks püstine kehahoid, väikesed ümarad kõrvad, pikad, saledad käed ja jalad – kõik see muudab indrid nii inimesetaoliseks. Ainult koon on koera oma!

20161206-img_3011-edit-3noi900

Igal pool Madagaskaril on indrid olnud austatud ja tabu- fady – kaitse all. Arvatakse, et babakutides elavad edasi esivanemate hinged. Lisaks lugematutele versioonidele väikese poisi päästmisest on veel legend kahest metsas elanud vennast, kellest üks otsustas metsast lahkuda ja hakata maad harima. Temast sai inimeste esivanem, metsa jäänud vennast aga sai esimene indri. Indrid hüüavad ikka veel oma inimestest vendi, igatsedes nende järele. Kõige selle pärast on indri hea fady, mitte halb nagu näiteks kameeleon. Indri nägemine ja kuulmine toob õnne.

20161206-img_2664-2tt900

Indrid elavad peredena, nende paarisuhe on eluaegne ja uus paariline valitakse ainult pärast eelmise surma. Indrilapsed sünnivad mais-juunis, ema sünnitab ühe poja iga 2-3 aasta järel. Algul klammerdub poeg ema kõhu külge, 4-5 kuusena kolib üle ema seljale. Sündides on pojuke peaaegu või täiesti must, 4-6 kuusena hakkab karvastik kaelal, jäsemetel ja alaseljal valkjaks värvuma. Meid puutüvele uudistama tulnud babakutipoeg oli giidi arvates juba peaaegu aastane.

9-1

Läbi metsa liigub indripere horisontaalselt tüvelt tüvele hüpates, sirutades maabumisel “käed-jalad” ette ning haarates nendega puust kinni. Täiskasvanud võivad karata kuni 10 meetri kaugusele, pojad hakkavad hüppeid proovima titeeast välja jõudes, kui nad enam ema kõhu küljes ei ripu. Harjutamine võtab aega ja maandumistehnika saadakse päris selgeks alles pärast 4-5 kuulist treenimist.

9-7

Labakäed -jalad on indril naljakalt suured ja nagu mustadesse sametistesse kinnastesse kängitsetud. Eluks puuvõrades sobivad sellised käpad suurepäraselt.20161206-img_2999b900

Nagu ka metsast välja kolinud inimestest vennad on babakutid päevase eluviisiga. Mõistlikul moel naudivad nad pikka ööund ja jäävad juba varakult õhtule. Hämaruses mööda metsa ringi ei karata, kui just keegi metsarahvast ei ohusta ega hirmuta. Ärkveloleku ajastki võtab suurema osa puhkus puulatvades – magamispaigad ja puhkekohad on 10-30 meetri kõrgusel. Magatakse üksi või paarikaupa.

20161206-img_2893noi900

Igatahes tundub, et indritagumikud on vormitud puuokste järgi, nad tunnevad end neil mõnusalt nagu meie pehmes tugitoolis. Kuidas neil küll kannikad valusaks ei jää!20161206-img_2983noi900

Lõpetuseks pilt babakutiemast suure, vist juba “teismelise” pojaga, kes iseseisvate retkede vahepeal endiselt emme turjale ronib ja end ringi tassida laseb.

Palju toredat puulatvade rahva pereelust ja kommetest jäi veel järgmiseks korraks.

Rubriigid: Leemurid, Madagascar, Madagascar - punase saare imed, Madagascari troopiline vihmamets | Sildid: , , , , | 1 kommentaar

Indrite kaeblikud laulud

BBC vapustav loodussari Planeet Maa näitas laupäeval teiste maailma džunglite asukate seas Madagaskari indriperet. Ka sarja treiler algab indrite hüpetega.

Nii ei saanud minagi teisiti kui tulin öisest džunglist päevasesse indrimetsa. Indrite hääli kuulsime juba esimesel vihmametsa-päeval. Kuigi need tundusid kostvat kohe järgmisest metsatukast jahutasid Herilala ja John meie entusiasmi, väites et indriteni on vähemalt 3-4 kilomeetrit. “Aga homme näeme neid “, kõlas lubadus “… kui õnne on!” võeti pool sellest kohe tagasi. Ja õnne meil oli!

20161206-img_2889b900b

Indrite mets asus Analamazaotra (endise nimega Périnét´) kaitsealal, mis on osa Andasibe-Mantadia rahvuspargist. Teele tuli asuda hommikul, et oleks suurem lootus indrisid kohata. Infotahvel keskuse juures iga raja äärde joonistatud lustakate leemurinägudega sisendas igatahes lootust. Enne reisi aga lugesime netist ühe andunud taimehuvilise muljeid, kes nõrkes vaimustusest siinsete endeemsete palmiliikide ees kuid samas kurvastas, et kuulis küll indrite hääli aga ei näinud neid oma kolmenädalase reisi jooksul kordagi.indrirajadSuundusime rajale INDRI 2. Rada viis algul üle jõe ja piki metsaveert, siis aga keeras järsult metsa alla ja üles mäkke. Tegelikult nägime me ka seal päris mitut elukat aga põhieesmärk – kõige suuremate ja haruldasemate leemurite nägemine – kiskus aina edasi.

indriviidad

Indri (lad. k. Indri indri) kohalik nimi on babakoto, mis kõlab umbes nagu “babakut”. Malagassi keeles tähendab see “väikese poisi isa”. Kohalikud lood räägivad, kuidas väike poiss läks metsa metsmesilaste mett korjama ning kukkus puu otsast alla. Indri püüdis ta kinni ja viis ohutult maapinnale. Teine lugu räägib pahadest inimestest, kes väikest poissi taga ajasid, selles viib babakoto poisikese puu otsa peitu ja päästab niimoodi ära.

Indri (lad. k. Indri indri) kohalik nimi on babakoto, mis kõlab umbes nagu “babakut”. Malagassi keeles tähendab see “väikese poisi isa”. Kohalikud lood räägivad, kuidas väike poiss läks metsa metsmesilaste mett korjama ning kukkus puu otsast alla. Indri püüdis ta kinni ja viis ohutult maapinnale. Teine lugu räägib pahadest inimestest, kes väikest poissi taga ajasid, selles viib babakoto poisikese puu otsa peitu ja päästab niimoodi ära.infotahvel-1_analamazaotra

Indri nime tekke kohta on samuti mitu versiooni, levinum neist räägib, kuidas Prantsuse loodusteadlane Pierre Sonnerat, kes seda looma esimesena kirjeldas, kuulis oma teejuhti looma poole näidates hüüdmas: ” Indry! Indry!”, mis tähendab malagassi keeles umbes: ” Seal, seal ta on!” Vazaha, kes keelt ei mõistnud, arvas et see on kohalik nimetus ja ristiski uue leemuriliigi nii. Teine variant tuleb sõnast endrina, mis tähendab “loom”, aga siingi on mängus umbkeelsed vazahad, kes püüdlikult teejuhi hüüde üles kirjutasid ja uuele elukale nimeks panid.

20161206-img_2549mz900

Indrimets oli tihedam kui eelmise päeva vihmamets ja siin kasvas alusmetsas hiiglaslikke madalatüvelisi või hoopis tüveta pandaneid. Ootasime tükk aega teerajal, kuni teejuhid tihnikus ringi nuuskisid. Lõpuks ometi! Pärast kiirmarssi järjekordsest künkast üles hiilisime metsatukka ja suunasime pilgud puulatvadesse. Ja seal nad olidki!

20161206-img_2641-3n900

Rohkem indripilte näitan järgmisel korral, aga mida lihtsalt peab kuulma, on indrite kaunis lauluhääl! See äratab mind nüüd telefonist iga tööpäeva hommikul ja on väga tõhus – uni on korrapealt läinud!

https://www.youtube.com/results?search_query=indrite+kaunis+lauluh%C3%A4%C3%A4l

 

Rubriigid: Leemurid, Madagascar, Madagascari troopiline vihmamets | Sildid: , , , , , | 1 kommentaar

Mis värvi on kameeleonid öösel?

Enne kui ööretkel kohtusime esimese pisikese kameeleoniga ei olnud ma sellele üldse mõelnud. Hallil puutüvel muudab kameeleon end hallikirjuks, rohelistel lehtedel rohekaks. Aga tintmustas lõunamaa öös? Selgub, et puhkab värvi- ja närvirakke ning ei näe vaeva värvidega, mida keegi niikuinii ei näe. Tilluke kameeleon oli lambi valgusvihku sattumise hetkel täiesti hele – valkjas, kergelt pruunikas-hallikas.

pisikameeleonedit2048c

Lambivalguses hakkas ta aga lausa silmanähtavalt kiiresti pruunimaks “päevitama”. Natukese ajaga oli meiepoolne külg päris pruun, metsapoolne aga endiselt valkjas, see muutis värvi alles siis, kui keegi parema kaadri otsingul teiselt poolt põõsast valgust näitas. Kameeleon oli koos kokkukeritud sabaga vaid 4-5 cm pikk,

pisikameeleon1

John oli juba enne bussis rääkinud, et öösel, lambivalgel, on kameeleone palju kergem leida kui päeval. Kord oli ta öösel nähtud pirakat Parsonsi kameeleoni päeval otsima läinud, et seda päeval paarile vazahale näidata. Õnneks läks ta otsima üksi, ilma turistideta, sest leidis kameeleoni alles pärast neljatunnist metsas tuhnimist – umbes 10 meetri kaugusel öösel nähtud kohast!

pisi_kameeleon2444nb

Paljudes piirkondades kartsid ja ehk kardavad ka praegu malagassid kameeleone. Nendega on seotud palju kõnekäände ja ütlemisi. Kõige pisemad kameeleonid kuuluvad perekonda Brookesia, arvatavasti ka meie nähtud tilluke tegelane. Nende kohta pidavat käima hoiatus:  “Mahatsidia vokon’ Anjava kely izy fa mafoaka,” – Kõnni aeglaselt, et sa pisikese kameeleoni peale ei astuks – see toob suurt õnnetust! Brookesia ise on sellega kindlasti nõus.

Järgmine värvimuutja on palju muljetavaldavam, üks suuremaid kameeleonide seas – Parsoni kameeleon Calumma parsonii, Parson´s chameleon. Võib kasvada kuni 68 cm pikkuseks. Pöörlev silm ja kiivrikujuline pea annavad talle upsaka ja ülbe väljanägemise.

parsonsi-kameeleon

20161206-img_3356n2048

Kõige pisem öisel retkel kohatud kameeleon oli ainult ~3 cm pikkune ja maskeerus edukalt madala põõsa oksatipuks, punnis silmad kujutamas pungi ja terav sarveke koonul imiteerimas võrsetippu.

pisikameeleon_20161206-img_3542n

See tibatilluke Brookesia oli üks hämmastavamaid elukaid vihmametsas. Nii hästi varjunud, tillukesed käpad ümber oksatipu klammerdunud – habras ja kaitsetu, kuid omal kombel väga ilus. Kui pisikesed peavad veel olema putukad, keda selline kääbus püüab!

pisikameeleon_20161206-2

Täielik müstika, kuidas John teda üldse märkas!

pisikameeleon_20161206

Pisike maalõvi. Kameeleoni nimetus tuleb kreeka keelest, kus Chamai tähendab maapinnal olevat ja leon lõvi.

Järgmisel korral plaanin vahelduseks jälle mõned päevased elukad ette võtta.

 

Rubriigid: Madagascar, Madagascari troopiline vihmamets, Uncategorized | Sildid: , , , | 1 kommentaar