Millest laulavad indrid?

Kui keegi on vähegi indritest midagi kuulnud, siis teatakse just nende laulu. Aga miks ja kui palju indrid laulavad? Kas kõik babakutid oskavad laulda? Rahvuspargi peahoone indritele pühendatud näitus väitis, et tegelikult laulavad nad ainult 4-5 minutit päevas!

Siis meil vedas, sest ülalt puulatvadest esitatud ooper kestis oma 2-3 minutit – vähemalt pool selle päeva kontserdist õnnestus ära kuulda. Olime õigel ajal kohal – enamasti lauldaksegi hommikul. John, meie kohalik giid, rääkis, miks nad laulavad. Enamasti on see kohaloleku kontroll – perekondlik hommikune rivistus. Isa alustab, ema vastab talle hüüetega (või oli see vastupidi?), siis ühinevad üksteise järel karjetega teised. Laulu algataja ei jäta enne, kui kõik on lauluga ühinenud ja  viimase kui pereliikme asukoht on teada.

Laulu ei lõpetata järsult vaid pikkade, laskuvas toonis vaibuvate hüüetega – mis kõlavad eriti haledalt ja kaeblikult:” Ooooi…ma ei võõõõiiii … eeeeeei …ooooi…eeeei….aaaaaai!” Tundub, nagu oleksid indrivanemad suures ahastuses, et kõik need jõnglased on ikka veel siin ja polegi veel “oma elu peale” läinud. Reisikaaslase lindistatud laulukatke: http://sendvid.com/wcyqh1cw

Lisaks annab laul teistele indrigruppidele teada, kus pere asub ja hoiatab – oleme kodus, ärge meie söögituppa tükkige! Noored babakutid pidid laulma ka “armulaule”, et oma tulevast ligi meelitada.

Peale laulude märgistatakse oma piirkonda ka lõhnamärkidega. Peaaegu oleks meidki ära märgistatud kui selle grupi isiklikke fänne – keset kõige andunumat indrivaatlust – ülespoole suunatud vaimustunud nägude ja objektiivide kohalt hakkas äkki midagi kõrgusest alla sorisema. Häda ei anna häbeneda!  Kuigi indripissiga ristimine võiks olla leemurivaatlejate kõrgemasse klassi sisseõnnistamisel nõutav protseduur, sooritasid kõik millegipärast kiireid külghüppeid lähemate puutüvede taha.

Lauluharjutus ja muud hommikutegevused tehtud, üritas indriema oma vallatut poega pesta ja kammida.

Tualetiprotseduurid nägid välja nagu jõhkramat sorti vabamaadlus, kus lubatud kõik võtted – vähemalt pojukese poolt!

“Ei, emme, kaela ja kõrvu alles eile pesime!”

“Ei tahaaaaa!”

Aga ega pääsu polnud, kui küllalt sipeldud, said kael ja kõrvad kiirelt  üle käidud, enne kui põngerjas kannatuse kaotas ja uuesti puntratantsu alustas.

 

Jäsemete ja karvaste kehade pundar hargnes lõpuks lahti, jättes maha võidukalt ema kukil istuva babakutipoja,

Nõõ, emme, hopp!

Kuigi tahaksin armsatest babakuttidest veel palju rääkida, pean vist sellest loobuma – muidu ma teiste indrimetsa asukate juurde ei jõuagi!

Nunnud koerakoonlased

Rahvajuttudes on koerakoonlased koledad ja kurjad võõramaalased, kes ammustel aegadel röövides ja tappes maale tungisid. Madagaskaril nägime, millised nad tegelikult on – uudishimulikud ja leebed.

Kõigil teistel leemuritel on uhked sabad, ühel pikem kui teisel ja kattal koguni triibuline kohev kassihänd. Indrile on jagamisel jäetud vaid lühike sabajupp, mis karvade seest väljagi ei paista. Lisaks püstine kehahoid, väikesed ümarad kõrvad, pikad, saledad käed ja jalad – kõik see muudab indrid nii inimesetaoliseks. Ainult koon on koera oma!

Igal pool Madagaskaril on indrid olnud austatud ja tabu- fady – kaitse all. Arvatakse, et babakutides elavad edasi esivanemate hinged. Lisaks lugematutele versioonidele väikese poisi päästmisest on veel legend kahest metsas elanud vennast, kellest üks otsustas metsast lahkuda ja hakata maad harima. Temast sai inimeste esivanem, metsa jäänud vennast aga sai esimene indri. Indrid hüüavad ikka veel oma inimestest vendi, igatsedes nende järele. Kõige selle pärast on indri hea fady, mitte halb nagu näiteks kameeleon. Indri nägemine ja kuulmine toob õnne.

Indrid elavad peredena, nende paarisuhe on eluaegne ja uus paariline valitakse ainult pärast eelmise surma. Indrilapsed sünnivad mais-juunis, ema sünnitab ühe poja iga 2-3 aasta järel. Algul klammerdub poeg ema kõhu külge, 4-5 kuusena kolib üle ema seljale. Sündides on pojuke peaaegu või täiesti must, 4-6 kuusena hakkab karvastik kaelal, jäsemetel ja alaseljal valkjaks värvuma. Meid puutüvele uudistama tulnud babakutipoeg oli giidi arvates juba peaaegu aastane.

Läbi metsa liigub indripere horisontaalselt tüvelt tüvele hüpates, sirutades maabumisel “käed-jalad” ette ning haarates nendega puust kinni. Täiskasvanud võivad karata kuni 10 meetri kaugusele, pojad hakkavad hüppeid proovima titeeast välja jõudes, kui nad enam ema kõhu küljes ei ripu. Harjutamine võtab aega ja maandumistehnika saadakse päris selgeks alles pärast 4-5 kuulist treenimist.

Labakäed -jalad on indril naljakalt suured ja nagu mustadesse sametistesse kinnastesse kängitsetud. Eluks puuvõrades sobivad sellised käpad suurepäraselt.

Nagu ka metsast välja kolinud inimestest vennad on babakutid päevase eluviisiga. Mõistlikul moel naudivad nad pikka ööund ja jäävad juba varakult õhtule. Hämaruses mööda metsa ringi ei karata, kui just keegi metsarahvast ei ohusta ega hirmuta. Ärkveloleku ajastki võtab suurema osa puhkus puulatvades – magamispaigad ja puhkekohad on 10-30 meetri kõrgusel. Magatakse üksi või paarikaupa.

Igatahes tundub, et indritagumikud on vormitud puuokste järgi, nad tunnevad end neil mõnusalt nagu meie pehmes tugitoolis. Kuidas neil küll kannikad valusaks ei jää!

Lõpetuseks pilt babakutiemast suure, vist juba “teismelise” pojaga, kes iseseisvate retkede vahepeal endiselt emme turjale ronib ja end ringi tassida laseb.

Palju toredat puulatvade rahva pereelust ja kommetest jäi veel järgmiseks korraks.

Indrite kaeblikud laulud

BBC vapustav loodussari Planeet Maa näitas laupäeval teiste maailma džunglite asukate seas Madagaskari indriperet. Ka sarja treiler algab indrite hüpetega.

Nii ei saanud minagi teisiti kui tulin öisest džunglist päevasesse indrimetsa. Indrite hääli kuulsime juba esimesel vihmametsa-päeval. Kuigi need tundusid kostvat kohe järgmisest metsatukast jahutasid Herilala ja John meie entusiasmi, väites et indriteni on vähemalt 3-4 kilomeetrit. “Aga homme näeme neid “, kõlas lubadus “… kui õnne on!” võeti pool sellest kohe tagasi. Ja õnne meil oli!

Indrite mets asus Analamazaotra (endise nimega Périnét´) kaitsealal, mis on osa Andasibe-Mantadia rahvuspargist. Teele tuli asuda hommikul, et oleks suurem lootus indrisid kohata. Infotahvel keskuse juures iga raja äärde joonistatud lustakate leemurinägudega sisendas igatahes lootust. Enne reisi aga lugesime netist ühe andunud taimehuvilise muljeid, kes nõrkes vaimustusest siinsete endeemsete palmiliikide ees kuid samas kurvastas, et kuulis küll indrite hääli aga ei näinud neid oma kolmenädalase reisi jooksul kordagi.Suundusime rajale INDRI 2. Rada viis algul üle jõe ja piki metsaveert, siis aga keeras järsult metsa alla ja üles mäkke. Tegelikult nägime me ka seal päris mitut elukat aga põhieesmärk – kõige suuremate ja haruldasemate leemurite nägemine – kiskus aina edasi.

Indri (lad. k. Indri indri) kohalik nimi on babakoto, mis kõlab umbes nagu “babakut”. Malagassi keeles tähendab see “väikese poisi isa”. Kohalikud lood räägivad, kuidas väike poiss läks metsa metsmesilaste mett korjama ning kukkus puu otsast alla. Indri püüdis ta kinni ja viis ohutult maapinnale. Teine lugu räägib pahadest inimestest, kes väikest poissi taga ajasid, selles viib babakoto poisikese puu otsa peitu ja päästab niimoodi ära.

Indri (lad. k. Indri indri) kohalik nimi on babakoto, mis kõlab umbes nagu “babakut”. Malagassi keeles tähendab see “väikese poisi isa”. Kohalikud lood räägivad, kuidas väike poiss läks metsa metsmesilaste mett korjama ning kukkus puu otsast alla. Indri püüdis ta kinni ja viis ohutult maapinnale. Teine lugu räägib pahadest inimestest, kes väikest poissi taga ajasid, selles viib babakoto poisikese puu otsa peitu ja päästab niimoodi ära.

Indri nime tekke kohta on samuti mitu versiooni, levinum neist räägib, kuidas Prantsuse loodusteadlane Pierre Sonnerat, kes seda looma esimesena kirjeldas, kuulis oma teejuhti looma poole näidates hüüdmas: ” Indry! Indry!”, mis tähendab malagassi keeles umbes: ” Seal, seal ta on!” Vazaha, kes keelt ei mõistnud, arvas et see on kohalik nimetus ja ristiski uue leemuriliigi nii. Teine variant tuleb sõnast endrina, mis tähendab “loom”, aga siingi on mängus umbkeelsed vazahad, kes püüdlikult teejuhi hüüde üles kirjutasid ja uuele elukale nimeks panid.

Indrimets oli tihedam kui eelmise päeva vihmamets ja siin kasvas alusmetsas hiiglaslikke madalatüvelisi või hoopis tüveta pandaneid. Ootasime tükk aega teerajal, kuni teejuhid tihnikus ringi nuuskisid. Lõpuks ometi! Pärast kiirmarssi järjekordsest künkast üles hiilisime metsatukka ja suunasime pilgud puulatvadesse. Ja seal nad olidki!

Rohkem indripilte näitan järgmisel korral, aga mida lihtsalt peab kuulma, on indrite kaunis lauluhääl! See äratab mind nüüd telefonist iga tööpäeva hommikul ja on väga tõhus – uni on korrapealt läinud!

https://www.youtube.com/results?search_query=indrite+kaunis+lauluh%C3%A4%C3%A4l

 

Mis värvi on kameeleonid öösel?

Enne kui ööretkel kohtusime esimese pisikese kameeleoniga ei olnud ma sellele üldse mõelnud. Hallil puutüvel muudab kameeleon end hallikirjuks, rohelistel lehtedel rohekaks. Aga tintmustas lõunamaa öös? Selgub, et puhkab värvi- ja närvirakke ning ei näe vaeva värvidega, mida keegi niikuinii ei näe. Tilluke kameeleon oli lambi valgusvihku sattumise hetkel täiesti hele – valkjas, kergelt pruunikas-hallikas.

Lambivalguses hakkas ta aga lausa silmanähtavalt kiiresti pruunimaks “päevitama”. Natukese ajaga oli meiepoolne külg päris pruun, metsapoolne aga endiselt valkjas, see muutis värvi alles siis, kui keegi parema kaadri otsingul teiselt poolt põõsast valgust näitas. Kameeleon oli koos kokkukeritud sabaga vaid 4-5 cm pikk,

John oli juba enne bussis rääkinud, et öösel, lambivalgel, on kameeleone palju kergem leida kui päeval. Kord oli ta öösel nähtud pirakat Parsonsi kameeleoni päeval otsima läinud, et seda päeval paarile vazahale näidata. Õnneks läks ta otsima üksi, ilma turistideta, sest leidis kameeleoni alles pärast neljatunnist metsas tuhnimist – umbes 10 meetri kaugusel öösel nähtud kohast!

Paljudes piirkondades kartsid ja ehk kardavad ka praegu malagassid kameeleone. Nendega on seotud palju kõnekäände ja ütlemisi. Kõige pisemad kameeleonid kuuluvad perekonda Brookesia, arvatavasti ka meie nähtud tilluke tegelane. Nende kohta pidavat käima hoiatus:  “Mahatsidia vokon’ Anjava kely izy fa mafoaka,” – Kõnni aeglaselt, et sa pisikese kameeleoni peale ei astuks – see toob suurt õnnetust! Brookesia ise on sellega kindlasti nõus.

Järgmine värvimuutja on palju muljetavaldavam, üks suuremaid kameeleonide seas – Parsoni kameeleon Calumma parsonii, Parson´s chameleon. Võib kasvada kuni 68 cm pikkuseks. Pöörlev silm ja kiivrikujuline pea annavad talle upsaka ja ülbe väljanägemise.

Kõige pisem öisel retkel kohatud kameeleon oli ainult ~3 cm pikkune ja maskeerus edukalt madala põõsa oksatipuks, punnis silmad kujutamas pungi ja terav sarveke koonul imiteerimas võrsetippu.

See tibatilluke Brookesia oli üks hämmastavamaid elukaid vihmametsas. Nii hästi varjunud, tillukesed käpad ümber oksatipu klammerdunud – habras ja kaitsetu, kuid omal kombel väga ilus. Kui pisikesed peavad veel olema putukad, keda selline kääbus püüab!

Täielik müstika, kuidas John teda üldse märkas!

Pisike maalõvi. Kameeleoni nimetus tuleb kreeka keelest, kus Chamai tähendab maapinnal olevat ja leon lõvi.

Järgmisel korral plaanin vahelduseks jälle mõned päevased elukad ette võtta.

 

Öös on elajaid

Öine retk vihmametsas oli tegelikult pigem küll õhtune ja algas kella poole seitsme paiku Andasibe külast. Jõudsime kohale pisut vara ja ootasime oma retkejuhti “Johni” kuni küla vahel hämardus ja süttisid üksikud tuled. Tõepoolest, väääga üksikud, tegelikult põlesid hämarad lambikesed ainult kohalikus söögikohas, kuhu läbi akna piilusime. Aga Madagaskaril on elektriga nagu on … ja enamasti ei ole.

Kui on pime, siis on ikkagi öö ja metsas ilmuvad välja öised elajad. Mulle hullult meeldib see vanaaegne sõna  oma algses tähenduses.Nüüd on see lihtsalt looma tähistavast sõnast muutunud sõimusõnaks. Ja kes rikkus ilusa sõna ära – ikka inimesed, kes oma “elajalikkuse” loomade kaela ajavad, nagu Tiiu Erelti väga huvitavast artiklist lugeda saab: http://www.emakeeleselts.ee/omakeel/2000_1/OK_2000-1_07.pdf

Ööelu otsisime otsmikulampide valguses teeäärsest vihmavõsast. Ja seda leidus seal ohtrasti, iga natukese aja tagant sööstis John võssa ja tõi lambi valgusvihku järjekordse eluka. Esmalt köitis ta tähelepanu palvetaja…

ja seejärel lehel siristav tsikaad.

Tsikaadide sirinat oli soe ööõhk täis, nad ei vaikinud isegi siis kui uduvihma tibama hakkas. Ikkagi vihmamets ju! Aga õnneks piirdus sadu tõesti lühikese sabinaga, mis otsinguhasardis kohe meelest läks. Kaugemal-kõrgemal peituvate tegelaste poole osutas John algul punase lasertäpiga, et neid mitte liigselt ehmatada. Seekord sai sihikule Madagaskari jäälind Corythornis madagascariensis ehk Madagascar pygmy kingfisher.

Järgmisel päeval sain näha-pildistada Johni linnumäärajat, millest lugesin, et siin leidub 3 endeemset jäälinnuliiki ja seesinane on neist ainuke, kes tegutseb just öösel.

Minul käskis John muuseas pealambi ära kustutada, sest see on liiga hele ja ehmatab elukad ära. “Too bright, too bright!” kõlas karm hinnang.  Milline pettumus – olin just kaasa võtnud hästi heleda lambi, et ööretkel võimalikult palju ja kaugele näha – ja nüüd laideti mu vägev varustus maha! Ausalt öeldes mõjus see metsa suunatuna küll nagu omal ajal vene piirivalve prožektor rannakülas. Mõnest mahedamast lambikesest piisas täiesti ja John tõmbas valgusvihku aina uusi loomi nagu mustkunstnik oma võlukübarast.

Pisike puukonn Boophis viridis oli nii õrnuke  ja graatsiline nagu mingi konnariigi haldjas.

Ja millised silmad! Eesti nimi võiks tal olla särasilmne puukonn, mugandus ingliskeelsest Green bright-eyed frog-ist. Nagu ikka muinasjutus ilmus kaunitari järel koletis – geko Uroplates fimbriatus.

Kui bussis ööretkel kohata loodetavate metsaelanike nimekirja ette loeti, jäi eriliselt kõrvu just plaan kohtuda lehtsabaga. Ei, see ei olnud mõni kergete elukommetega külatüdruk vaid lehtsaba-geko, seesama veider tegelane siin. Kui pildil vaadata gekost tükk maad allpool ümber puuoksa keeratud saba, siis on see tõesti õhuke nagu puuleht.

Õhuke on ka kogu eluka keha viimase varbaotsani välja. Tegelikult näeb lehtsaba välja nagu oleks keegi ta pikuti pooleks lõiganud ja ülemine kehapool seejärel iseseisvat elu alustanud.

Kõik see on muidugi järjekordne kelmustükk, et end puule liibudes täiesti nähtamatuks muuta. Hallisäbruline lame olend kaob end puu külge “plaasterdades” täiesti silmist, ainult pea kohal kerkib väike kühmuke.

Meie lambid tabasid ta muidugi peitumiseks täiesti sobimatul oksal aga päevaseks puhkuseks otsib see kadumismeister endale parema paiga. Nagu pildil, mis pärit: https://fr.wikipedia.org/wiki/Uroplatus_sikorae

Ja tänase postituse lõpetuseks:

Kelle pöörlev silm meid metsapimedusest seiras, sellest juba järgmisel korral.

 

Valgelaubad ja punakõhud

Sifakate ehk malagassipäraselt simponade elu puulatvades võib küll tunduda kadestamisväärselt muretu aga nende tulevik on tume. Mis neid sümpaatseid haruldusi siis ohustab? Nagu arvata võib, on see nende kauge sugulane, kes puu otsast maha kolides ohjeldamatult paljunema hakkas ja aina uusi alasid enda alla võtab. Madagaskaril on eriti hull vihmametsade hävitaja siinne alepõllundus ja sellega kaasas käiv puusöe põletamine. Kiiresti kasvav rahvastik vajab toitu ja elatist ning UNESCO maailmapärandi vihmametsad kahanevad isegi kaitsealadel ja rahvusparkides.

Vähe sellest, kaasajal on neist nunnudest imeloomadest saanud jahiloomad. Vanasti kaitses neid fady – Madagaskari tabu – mis ei lubanud sifakate ja indrite liha süüa, kuna arvati, et nendes elavad malagasside esivanemate hinged. Kaasajal on suur sisseränne ja malagassi erinevate hõimude siseränne kogu väärtussüsteemi segi keeranud. Fady on nimelt konkreetne keeld teatud leemuriliikide liha süüa – esivanemat ju ei sööda! Vanasti kaitses see sifakaid ja indrisid pea täielikult, kuid nüüd … leemureid küttida fady ju ei keela! Kui on tellijaid, küll siis leidub ka neid, kes esivanemate naha turule toovad. Lisaks on fady piirkondlik keeld – lõunast või läänest pärit kullakaevurid või teised töölised ei tea sellest midagi ega tahagi teada.

Sifakad tunduvad vähemalt siin, rahvuspargis, olevat ka küttidele suhteliselt kerge saak. Kui meie objektiivitorude asemel oleksid olnud püssitorud … Rahumeeli aeti kümmekond meetrit kõrgemal omi asju – söödi, suheldi, mängiti ja lesiti oksakiiges.

Valgelaubad on indrite järel kõige suuremad leemurid, keskmiselt 105 cm kogupikkust millest poole moodustab saba. Suhteliselt suur kere ja liikuv (roniv ja hüppav) eluviis nõuab palju energiat ja nii kulub kolmandik ehk enamgi päevaajast süües või süüa otsides.

Nagu taimtoidulistel ikka on neilgi suur magu koos bakteritega, kes aitavad kiudainerikast massi lagundada. Enamasti otsivad sifakad paremaid palasid – vilju, õisi ja noori lehti, mis on toitaineterikkamad ja ilmselt ka maitsvamad. Kokku on loetud üle 100 erineva toidutaime aga isegi ühes päevas koguneb neid keskmiselt 25 – amps siit, teine sealt. On alles mitmekülgne toitumine!

Kui toiduotsingud võtavad kolmandiku päevaajast siis jääb kaks kolmandikku ju vabaks! Puhata ja mängida, puhata ja mängida – ja endal ning teistel karva puhastada! Karva puhastamine on tähtis nii hügieeni kui ka sotsiaalse suhtlemise vahend. Nii tähtis, et pea kõigil leemuritel peale aie on selleks spetsiaalne hammaskamm – tihedasti koos paiknevad lõikehambad ja silmahambad. Seda kasutatakse puudelt toiduks vaigu kogumisel, territooriumi märgistamisel ja karvastiku hooldamisel. Indri hammaskamm koosneb neljast hambast, teistel on neid kuus. Teine abivahend karvastiku hooldamiseks on kõigil leemuritel tualettküünis   esijala teisel varbal. Teistel varvastel on küüned.

Valgelaubad kaitsevad oma grupi territooriumi ainult teiste valgelaupade eest. Ülalpool askeldavad vaarid ning allpool toimetavad pruunleemurid ja teised väiksemad vennikesed lastakse rahus omi asju ajada. Nägime seda oma silmaga, kui veidi maad kaugemal kohtusime punakõht-leemuriga (Red-bellied lemur, Eulemur rubriventer).

Kastanpruuni karvastikuga punakõht-leemur on pruunleemurite suguvõsast. Erinevalt sifakatest on ta monogaamne, elutseb 2-10 kaupa gruppides ja võib aktiivne olla nii päeval kui öösel. Keha on tal 30-40 cm pikk ja saba veel viiendiku võrra kehast pikem. Meie teejuhtide kinnitusel magavat punakõht suurema osa päevast, nii et meil vedas, et teda nägime. Nime on ta saanud karva järgi, mis, eriti isastel, kõhupoolel heledam ja punasem olevat. Meie nähtud eksemplar tundus küll punane nii alt kui ülalt, külgedest rääkimata!

Punakõht-leemuritel on isased ja emased selgelt eristatavad – muidugi kui neid piisavalt lähedalt näed. Emastel on kreemikasvalge manisk ja kõhualune, seda illustreeriva pildi pidin internetist otsima. Olin valmis vanduma, et meie nähtud punakõht-leemur vääris oma nime ja oli punase, mitte valge kõhualusega!

Alles kodus fotosid uurides sai selgeks, et see punane mütakas, mida okste vahelt õhinal silmitsesime ja pildistasime, koosnes tegelikult kahest leemurist – täiskasvanu kõhu külge klammerdus poeg! Veidi aja pärast otsustas leemuriema, et see koht on pisut ülerahvastatud ja kadus oksatihnikusse.

Pean veel aru pidama, kas järgmisel korral jätkata leemurite rida või minna vahelduseks öise vihmametsa saladusi avastama.

 

 

Valgelaup-sifakad hüppavad tüvelt tüvele.

Kui ladvaelanikud kirileemurid hüppavad oksalt oksale nagu oravad, siis märksa kogukamatele sifakatele see liikumisviis ei sobi. Nemad kargavad mööda tüvesid ja jämedamaid oksaharusid. Tugevate tagajalgadega hoogu andes võivad nad hüpata kuni 9 meetri kaugusele, sirutades lennul “käed-jalad” tüve poole ja haarates sellest raudse haardega. Nad elavad vaaridest korrus allpool aga sooritavad toiduotsingul retki ka üles latvadesse ja vahel isegi maapinnale mahakukkunud puuviljade ja savi järele.

Sifakate püstine kehahoid ja pikad-käed jalad teevad nad üpris inimesekujuliseks. Meie kohatud rühm meenutas kogenud tsirkuseakrobaatide truppi, kes on millegipärast karvased trikood selga ajanud ja harjutavad nüüd uut numbrit.

Sifaka karvastik on värvikas –  kõhul ja seljal hallid varjundid valkjashallist peaaegu mustani, käsivarred ja jalad ruuged, mõnel lausa oranžid. Ja musta pungsilmse näo ümber pikemates valgetest karvadest võru, mille järgi see sifaka oma nime on saanud – Propithecus diadema , inglise keeles Diademed sifaka.

Lapsehoid on neil tunduvalt paremini korraldatud kui vaaridel. Esimesed neli nädalat kannab ema pojukest kõhu peal, siis kolib see üles seljale, kus ta veel kuu aega priiküüti saab. Siis peab tasapisi hakkama ise tüvesid mööda turnima. Nad elavad peregruppides, kus on kuni 8, vahel ka enam sifakat. Arvatakse, et ühel aastal poegib ainult üks emane. Isased, mõnedel andmetel aga ka emased võivad gruppide vahel liikuda, teise perre üle minna.

Teeme külakuhja! Toitu on vihmahooaja alguses külluses, saab möllata ja lusti lüüa.

Vett valgelaubad ei joo, ja jala (maapinnal) eriti ei käi. Kogu vajalik vesi saadakse puuviljadest, õitest ja lehtedest. Igal rühmal on oma territoorium, 25-60 hektarit metsa, kus ringi liigutakse. Tavaliselt rändab grupp paarsada meetrit päevas. Kui palju aga igal karvakuues akrobaadil neid meetreid mööda tüvesid edasi-tagasi-üles-alla-harult -harule turnides koguneb, seda võib ainult ette kujutada!

Territooriumi peab hoolega märgistama, kuidas muidu tead, kus oma lõpeb ja võõras algab. Lõhnamärkide tegemise vahendid on igal sifakal muidugi kogu aeg kaasas.

Sifakad on nii toredad sellid, et neist saab veel ka järgmisel korral pajatada. Pealegi on neid päris mitu liiki – kuni 9 (teadlased pole veel päriselt kokku leppinud kas kõik on omaette liigid või peab osa leppima alamliigi staatusega, sellest siis see “kuni 9”).  Ja turistid oma lihtsameelsuses on leiutanud veel ühe liiginime, mis kirjeldab sifakate liikumist maapinnal – dancing sifaka! See on äärmiselt veider ja naljakas külg-ees-galopp, mida ühel videol demonstreerib Verreaux` sifaka. Vaadake ise!

 

 

Madagascari vihmamets – ülemiste korruste elanikud

Haruldaste kirjute konnade nägemine on tore ja tenrekiga kohtumine suisa vaimustav, aga Madagaskari vihmametsa minnakse ju ikkagi otsima leemureid, eks ole! Nende nägemiseks tuleb aga pilk ülespoole suunata, sest see on ülemise korruse rahvas. Õigemini jätkub neid kõigile tasanditele, pikemalt veedab aega maapinnal vaid kassleemur. Niisiis, ülemise korruse korterid näevad välja sellised.

Maapinnast on see tasand 20-30 m kõrgusel, kohati kõrgemalgi ja sinna kiigata aitab kas binokkel või pikemat sorti objektiivitoru. Selle abil on näha, et alt ühetaoliselt pruunikad-rohekad puutüved ja liaaniväädid kannavad seal ülal päikesepaistel värvikaid õisi. Punaste õitega puu on loorberite (Lauraceae) hulka kuuluv Ocotea sp.

Kui teerajal vedeleb hulk liaaniõisi, on ülemise korruse elanikud hiljaaegu einestanud ja paistab, et kommetega nad ei hiilga – pool pudeneb “laua alla”. Siin neid igatahes enam polnud ja John saatis oma “poisid” otsingule. Kollaseõielise liaani nimeks öeldi olevat Stringolodum – tark Googel aga ei tea sellisest ega ligilähedasest taimeperekonnast midagi, ainuke leitud seos pärines Brasiilia rahvamuusikast 🙂

Siis aga järgnes meie retkel kiire põige üle väikese künka, rajast veidi kaugemale ja juba kostis kõrgelt puu otsast turtsatusi ja rabinat. Näha polnud esialgu muud kui paar lapikest mustavalgekirjut kasukat ja pikk kohev kassisaba okste vahelt alla rippumas. Vaaride ehk kirileemurite pere, esitleti meile uhkusega – Varecia variegata, inglise keeles Black-and-White Ruffed Lemur.

Naaberpuul Ocotea´l maiustab veel üks pereliige punaste õitega. Kahel tagajalal seisev vaari näeb välja nagu kummaline segu mitmest loomaliigist – kohev kassisaba, murelik pungsilmne sülekoeranägu ja seda ümbritsev uhke valge põskhabe on veidras kontrastis püstise kehahoiakuga ja eriti elegantsete pikasõrmeliste mustades nahkkinnastes “kätega”.

“Oot-oot, kes see seal keldrikorrusel krabistab?”

“Ah, ei huvitagi eriti …

… ampsan parem veel mõned liaaniõied!”

Vaarid veedavad suurema osa ajast oma hästi sisustatud penthouse´ist lahkumata, käies ainult aeg-ajalt vett joomas ja ka mulda söömas. Paljude džunglipuude lehed sisaldavad mürkaineid ja savine muld aitab neid neutraliseerida ning kehast välja viia – noh, nagu meie endale kõhuhädade korral apteegist Smecta pulbrit toome. Nad elavad väikeste peregruppidena ja on väga territoriaalsed. Oma piirkonna puud on kõik arvel ja häda võõrale, kes sinna peaks eksima – kirileemurid on väga agressiivsed, isegi oma peres käib ühtepuhku üks turtsumine ja õiendamine. Alumiste korruste elanikud – pruunleemurid ja muu madalam rahvas – jäetakse aga rahule, eeldusel, et nad käppipidi härraste toidulauale ei roni.

Vaarid on ohustatud ja kadumisohus liik, nagu enamik leemureid. Vihmametsade pindala väheneb kiiresti, elupaiku jääb järjest vähemaks. Korraga sünnib vaariemal vihmahooaja alguses 1 poeg, pere peale võib neid olla kuni viis. Poegi hoitakse enamasti okstest ja samblast pesas, mitte ei kanta kõhu või selja peal kaasas nagu teeb enamik leemuriliike. Lapsi valvatakse-kantseldatakse kordamööda, aga sellele vaatamata on pesast välja kukkumised tavalised – ja pesad on 10-20 meetri kõrgusel! Kui meie teejuhid väitsid, et kolmandik kirileemuripoegi hukkub enne täiskasvanuks saamist, põhiliselt just puu otsast alla kukkumise tõttu, tundus see uskumatu. Kuidas siis emake loodus sellisel programmiveal on lasknud tekkida – loom, kes veedab kogu elu puulatvades, laseb kolmandikul oma poegadest puu otsast surnuks kukkuda (kõlab umbes nii nagu upuks kolmandik vaalapoegi esimesel eluaastal)! Aga tundub, et nii ongi, kõik Madagaskari faunat kirjeldavad leheküljed on selles ühel nõul.

Vaaride ühiskonnas valitseb matriarhaat – emased domineerivad igas asjas ja teevad ka peretülis isastele tuule alla. Seksist ei maksa üldse rääkida, emased on seksuaalselt aktiivsed ainult 2 nädalat aastas ja pojad sünnivad kõik ühel ajal, kui algab vihmahooaja toiduküllus. Emastel ja isastel on raske vahet teha – suurusel ja väliskujul mingeid eritunnuseid silma ei hakka, eriti muidugi vaatlejast 20 meetrit kõrgemal.

Pisut riiakas aga siiski nunnu – kirileemuri portree. Vaarisid saab kodulehe andmetel näha ka Tallinna Loomaaias – peaks minema ja sugulastelt tervisi viima!

Järgmisel korral tulen vihmametsa korruseid pidi järjest allapoole ja vaatan, kes seal elavad.

Madagascar – vihmametsa lummuses

Madagaskari loodus on koduks nii paljudele putukatele, kahepaiksetele, roomajatele, loomadele ja lindudele, keda kusagil mujal ei leidu, et vaarisa Noa puistas vist küll tubli poole oma loomakoormast siinsetele kallastele. Vähemalt 80% siinsetest elukatest on endeemsed, ainult Madagaskari liigid – aga võib-olla ka 90%, tundub, et loodusteadlased ei tea päris täpselt isegi. Eriti palju on kogu seda liigirikkust jagatud vihmametsadesse Punase saare põhja-kirde- ja idaosas.

Meie alustasime oma tutvust vihmametsaga Mantadia rahvuspargis.

Rahvuspargi väravas tuleb maksta sissepääsutasu, millest pool peaks minema kohaliku kogukonna heaks. Kuigi … kuidagi kahtlevalt kõlas meie kohaliku giidi jutus see PEAKS …

Ilma kohaliku giidita rahvusparkidesse ei saa, ja meiega tuli lisaks gruppi kogu reisi saatnud Herilalale kaasa ranger, kes end Johniks kutsuda lasi, et mitte vazahade (valgete inimeste – malagassi keeles) keelt sõlme keerata.

Porist ja auklikku teed mööda rahvuspargi poole loksudes hoidsid John ja Herilala kogu aeg ümbritseval metsal silma peal. Aeg-ajalt tehti peatus, John hüppas kastist maha ja kutsus meid võidukalt kedagi vaatama – näiteks kaelkirjakmardikat.

No ei saa sellist looma olemas olla, ei saa … aga ometi on! Näeb välja nagu harvester. Ja silmad on tal selle pika “kraananoka” otsas ning mingid söömisorganid ilmselt ka. Aga eriline müstika on see, kuidas on võimalik sentimeetripikkust putukat autokastis seistes sõidu pealt teeäärses tihedas võsas märgata!

Vihmametsa loodusrajal võttis ümbritsev küll ahhetama. Üksikud puud ei tundunudki algul nii tohutusuured nagu Lõuna-Ameerikas nähtud, kuid sammaldunud ja jämedad olid nad küll. Suuremate tüvede vahel kasvas madalatest puudest ja liaanidest tihnik ning kõige alla jätkus ka puhmaid ja sammalt.

Puutüvedel kasvas pirakaid sõnajalgu Asplenium niglum, mida ka linnupesa-sõnajalgadeks kutsutakse. Nägid küll välja nagu kotka- või kurepesad, millele kaunistuseks ümberringi rohelisi lehti torgatud.

Päris vihmametsa rajal ei oleks me ilma teejuhtideta vist ühtegi looma ega mutukat näinud. Tsikaadide sirin ja lindude hõiked osutasid, et elu on siin rikkalik.

Ja ennäe, esimene haruldus Madagaskari rikkalikust konnariigist Mantella madagascariensis, kirev iludus, keda leidub ainult Ida- ja Kesk – Madagaskari vihmametsades.

Eesti keeles on ta nimi väidetavalt punaselg-puukonn, kuigi punasekirjud on hoopis koivad, mitte selg. Järgmine leid oli tilluke, kuldpruuni mustrilise seljaga konnake Mantidactylus opiparis, jälle haruldane endeemne liik.

Ja siis kostis Johnilt vaimustunud hüüdeid ja ta taris jõeäärsetest põõsastest esile ühe tõeliselt veidra tegelase. Lowland streaked tenrek, minu vabas tõlkes vöödiline tasandikutenrek, Hemicentes semispinosus vaatas teerajal üllatunult ja veidi lühinägeliku moega meile vastu, otsekui tahaks öelda:”No miks ta ometi niimoodi teeb, okkad puha sassis..” Nojah, ja mõned okkad olid ka Johni pöidlas, ennastsalgava giiditöö palgaks!

See ürgvana elukas kes arvatavalt 60 miljonit aastat tagasi Madagaskaril oma arengulugu alustas on teadlaste arvates väga sarnane üldse kõige esimeste maismaaimetajatega. Nii et kui tahate näha seda, kes saurused välja tõrjus, siis vaadake – umbes nii nad välja nägidki. Või ka teistmoodi sest Madagaskaril on paarkümmend tenrekiliiki, mõni neist näeb välja nagu priske siil, mõni nagu vesirott ja mõni nagu … Muumitrolli esivanem! Minule meenutas meie tenrek just mõnd Muumioru elukat, sellist pisut sakris ja kurvameelset tegelast, kes vaikselt põõsastest teiste toimetamisi pealt vaatab ja seejuures poriseb, et miks see elu küll nii üksildane on …

Tenrekitel on palju huvitavaid kombeid, nimelt oskavad nad oma seljaokkaid üksteise vastu hõõrudes mingit inimkõrvale kuuldamatut heli tekitada. Ega inimene ei peagi kuulma, peaasi et teised tenrekid kuulevad – see heli on nimelt omavahelise suhtluse jaoks. Ja pea ümber olevaid pikki okkaid saab ettepoole suunata ja võimalikule ründajale suhu ja ninna torgata, kui see nii rumal on ja tenreki oma lõunasöögiks valib.

Lõpetuseks veel pilt metsaojast, tenreki kodupaigast. Retk vihmametsas jätkub järgmises postituses, sest põnevaid kohtumisi jätkus seal veel ja veel!

 

 

 

 

Madagascar. Teekond punasele saarele

Teekond Madagaskarile sai alguse lapsepõlvest. 1957. aastal ilmus Eestis Arkady Fiedleri raamat “Küla Madagaskaril”, mis oli mingitel kummalistel põhjustel üks minu kapsaks loetud lemmikraamatutest. Mida pakkus see raamat 9-10 aastasele minule, on tagantjärele raske öelda. Looduse eksootikat, kummalisi loomi ja taimi muidugi aga kõige huvitavamad olid jutud saare pruunidest inimestest ja see, et autoril olid nendega isiklikud suhted. Ta elas koos noorukese malagassitariga, õhkas salajas tema temperamentse õe järele ning kuulas õhtuti onnis tema vanaisa ja teiste külameeste pajatusi. Sel ajal N. Liidus ilmunud reisiraamatutes niimoodi ei kirjutatud, alles hulk aega hiljem tulid Rockwell Kenti Gröönimaa jutud, veel hiljem Heyerdahli “Fatu-Hiva”ja ega rohkem selliseid lugusid ei mäletagi. 

Igatahes tundus tookord, et kunagi ise neis paikades ringi käia on sama tõenäoline kui reisida vanakese Hottabõtši lendaval vaibal. Näha leemureid, kameeleone värvi muutmas, siilitaolist tenrekit, salapärast ja malagassides hirmu äratavat vihmametsa võis ainult mõttereisidel, kusagil kolme musketäri mõõgavõitluste ja Strugatski kosmoseseikluste vahepeal.

Aeg aga läheb ja võimatu saab võimalikuks, kui oled selleks valmis ja väga tahad. Detsembris 2016 viis teekond meid Punasele saarele. Kuigi palju lapsepõlveraamatust loetust tuli tuttav ette või aitas mõista saare minevikku, näitas see ainult väikest osa, tillukest nurgakest Madagaskarist.

Troopiline vihmamets Ida-Madagaskaril Mantadia rahvuspargis.

See maa on seest palju suurem kui väljast, ta on nagu väike manner oma erinevate vöönditega kõrbest vihmametsani, erinevate rahvastega pruunidest riisiterrasside ehitajatest betsileodest mustade baradeni, kelle elus kõige tähtsamad on nende veised – seebud. Kindlasti ei osanud arvata, et näeme lähedalt neid loomi, kellest tehti BBC sari “Viimane võimalus näha” ja ka seda, et jagame saate tegijate kurbust selle imelise looduse hävimise pärast.

Betsileode küla Madagaskari keskosa kõrgmaal.

Loodan siin blogis edaspidi jutustada ja näidata pilte sellest, mida Madagaskaril selle põgusa 2 nädala jooksul endasse ja fotokasse talletasime. Karta on, et elutee meid enam sinna ei vii,  kirjutades ja pilte otsides saab aga reisi otsekui uuesti läbi teha ning seda ka teistega jagada.

Kirileemur Mantadia rahvuspargis