Linnuriik mangroovimetsas ja suurel jõel

Päris hulk aega tagasi sai välja käidud lubadus näidata ka teisi mangroovide elanikke peale krabide. Postituse lõpetasin väikese kahtlusega, kas mitte Eesti kevad ja soojad ilmad sellist tubast tegevust nagu blogipidamine takistama ei hakka. Nii see läks, tagasi troopikajõe ja selle elanike juurde jõuan alles pärast jaanipäeva.

t20151212-066-Edit

Jõgi oli pruunikat värvi ja soe nagu piim, õhk palav ja niiske. Kitsaste pikkade paatidega vaikselt mööda jõge podistades räägiti meile siinsest rikkalikust linnuriigist. Kõige huvitavamale alale pidime jõudma alles pärast tunni-pooleteisest sõitu, aga juba paistsid puude lehestiku vahelt esimesed objektid, mille poole pilgud ja objektiivid suunata.

 

20151212-049n2048bb

Lumivalge kuju oksarägastikus – kes muu saaks olla nii valge ja nii graatsiline kui hõbehaigur Ardea alba , kuna kohtumine toimus Lõuna-Ameerikas, siis A. alba egretta, Põhja- ja Lõuna-Ameerika alamliik. Alles hiljem, fotolt haigru kohalk olevat valget laiku suurendades selgus, et mitte üksi – paariline või lihtsalt liigikaaslane ikka läheduses. Fotod on üldse imeline võimalus, et kõike nähtut uuesti läbi elada, süveneda detailidesse, milleks reisil enamasti aega pole.

Tõelise ohhh!!!! elamuse pakkuja lendas aeglaste, jõuliste tiivalöökidega paadi eest läbi jõgede hargnemiskohal laiutava suure puu otsa, priske saak küüniste vahelt alla rippumas. Kuigi paadimehed suunasid meid vaiksel käigul sinnapoole, oli kalapüüdja kuju okste vahel pigem aimatavalt tuttavlik kui tegelikult äratuntav. Alles fotolt ütlen talle tere – eelmine kohtumine Äntu järvede ääres alles selgelt meeles. Kalakotkas Pandion haliaetus, poolt maailma asustav, kuid siiski harva kohatav ja muljet avaldav elukas. Kusjuures, see pikatiivaline kalakütt oli kirjanduse järgi Põhja-Ameerikast pärit suvitaja.

 

T20151212-153-Edit-4

Järgmine imeelukas näeb fotol profiilis väga sile ja sire välja, tulisilm – punased silmad musta mütsi alt säramas.

T20151212-196-Edit-Edit-3B

Samas, kohapeal mangroovioksal mõjus ta pigem nagu esimest korda linna sattunud kohmetu külatüdruk, jämedate harkis jalgade, puhta põllekese ja veidi viltu peas istuva sulekübaraga. Saage tuttavaks – Nycticorax nycticorax, black-crowned night heron ehk maakeeli ööhaigur.

T20151212-244-Edit-Edit

Jälle avaldavad fotod hiljem saladuse – siledasulise ööhaigru taga oksal seisev jämedate, rohekate jalgadega öökullitaoline Quasimodo on suure tõenäosusega tema pojuke. Noored ööhaigrud näevad küll välja, nagu oleks emme Hitckocki-lindudega vallatust teinud.

T20151212-249-Edit-2N

Sõbralik jutuajamine mangroovioksal – iibis ja ööhaigur.

T20151212-201-Edit-EditNB

Vallatud suled mütsikese küljes, ikka seesama sümpaatne tegelane – ööhaigur.

T20151212-206-Edit-Edit-2

Piki jõge edasi delta poole sõites kostis kummalisi hääli ja puude ladvas astus ette aina uusi efektseid tegelasi. Pruunpelikanid Pelicanus occidentalis oma tumepruunide nahkkottidega lõua all nagu täishabemetega Assüüria sõdalased.

T20151212-275-Edit-3

Nende kõrgejalgne naaber (hall?) haigur.

T20151212-284-Edit

 

T20151212-286-Edit-Edit

See pruun ja sasise sulestikuga nooruk ei meenuta küll kuidagi oma valge sulestikuga emmet – valge iibise (Eudocimus albus) nooruk. Ainult nina … ei nokk kannab suguvõsa tunuseid.

T20151212-329-Edit

Täiskasvanud valge iibis.

T20151212-457-2NNN

Kaugelt vaadates imelised roosad kaunitarid.

T20151212-333-Edit

Lähedalt – nagu oleks kahara roosa seelikuga baleriinile klouni punane kartulnina näkku torgatud! Inglise keeli roosakas lusiknokk ehk roseate spoonbill.

T20151212-347-Edit-Edit

Veider nokk aitab veest saaki ludistada – luitsnokk – iibisel (Platalea ajaja ehk Ajaja ajaja) on lusikas kogu aeg kaasas.

Platalea ajaja
Linnaeus, 1758
Synonyms
Ajaja ajaja (L.), 1758

T20151212-338-EditNCR

Kortsuline nägu ka veel lusiknoka kohal – tagant gümnaasium, eest muuseum, nagu vanasti moekalt riietuvate saledate muttide kohta öeldi.

T20151212-338-EditNCRNB

 

T20151212-351-Edit-2

Mõõna ajal paljastuval mudakaldal sibas keegi tildri taoline tegelane.

T20151212-368-Edit-Edit

Nagu enamik (loodetavasti heasoovlikke) lugejaid kindlasti tähele on pannud, üritab käesoleva blogi autor oma asjatundmatust ornitoloogilises ilmas katta Wikipeedia ja üldise vaimustunud sõnavahuga. Nii see on, taimede maailmas tunnen end tunduvalt kindlamalt. Kuid ka sulelised on nii huvitavad – ja kui mõni kommenteerija mind õigematele radadele juhataks, oleksin ainult tänulik.

T20151212-370-Edit-Edit-2NB

Kohalik kotkapaar puuladvas. Kus jahitavaid, seal jahtijaid.

T20151212-355-Edit-Edit

T20151212-428-2N

Kormoranide suguselts on end okastel sisse seadnud, arvukas ja häälekas. Siinmail on nad pikemate kaeltega, mõnd liiki kutsutakse maakeeli madukaelteks.T20151212-425nCR

Sinaka punkariharjaga värvikas tegelane oli arvatavalt koko-hallhaigur (Ardea cocoi)-

T20151212-563-Edit-EditN1300

 

T20151212-548-Edit-EditCR

Jõe kohal lendajaid oli nii pildistaja objektiivil kui vaatleja silmal raskem tabada ja paika panna. Nimetu kotkas ….T20151212-433N

ookeanilt kohale lennanud fregattlind

T20151212-598

ja kõrguste poole pürgiv ööhaigur.

T20151212-229-Edit-EditB

Ka okstel istuvate suleliste puhul tuleb taimetargal vahel lihtsalt tunnistada – ei tea, mitte ei tea, ei leia – mitte ei leia. Nii need sinirohelise helgiga edevad “harakad” määramata jäidki.

T20151212-213N

T20151212-209-Edit-Edit-3

Aga vee kohal rohekassinise välgatusena mööda vihisev värvitäpp meenutab nii väga meie kodustel jõgedel vahel kohatud sugulast, et vähemalt perekond on kohe selge. Täpsema määratluse leiab internetist vaevata – Chloroceryle amazone ehk amasoonia jäälind, amazon kingfisher oma täies hiilguses.

T20151212-603-Edit

Iga asi on millekski hea. Vihmane Eestimaa suvi tõi tagasi isu maakera kuklapoole värvikat loodust meenutada. Rääkimata on heitlehisest kuivast vihmametsast, musklilistest krabipüüdjatest, inkade varemetest … oi kui paljust veel! Kohtumiseni!

 

Rubriigid: Ecuador, ecuadori linnud, jõed, mangroovimetsad, Troopiline mets, Uncategorized | Sildid: , , , , , , , , , , | 2 kommentaari

Kakaopuukool

Kodumaiseid metsaradu rännates kaob aeg käest – ei ole võimalik, et juba maikuu lõpp paistab! Lubasin kakaopuude jutu viimase osa postitada alles eile – või oli see tõesti rohkem kui kaks nädalat tagasi …

Siin on nüüd pilt kakaopuukoolist ja naeratavast Nymphast, kes meile istikute kasvatamise saladusi avaldab. Usun, et meiegi puukoolide inimestele tuleb see pilt ja jutt tuttav ette. Alguses kasvatatakse seemnest seemikud. Troopikas käib see muidugi kiiremini kui meie kliimas – pookimiseks sobiliku seemiku saab vähem kui poole aastaga

T20151212-880-EditN

Pookima peab, sest seemnest kasvatatud kakaopuu hakkab vilja kandma alles 4 – 6 aastaselt. Poogitud taim aga pidavat juba aastavanuselt õitsema ja vilja kandma. T20151212-873

Kolm nädalat pärast pookimist lõigatakse pookekohta ümbritsev kile lahti ja 6-kuuselt on taim müügivalmis. Osa kulub muidugi oma istanduste tarbeks, sest 20-aastaselt kakaopuud asendatakse uutega. Vanad hakkavad vähem saaki andma ja neid ei tasu enam pidada.

t20151212-872

Ecuadoris pidi praegu palju uusi kakaoistandusi rajatama, sestap on taimede kasvatamine muutunud küllalt tulusaks ettevõtmiseks. Taime omahind on Nympha jutu järgi 18 senti, müügihind umbes 50 senti. Ja neid 50-sendiseid seisis seal tuhandete kaupa!

T20151212-871-EditNB

Aga muidugi nõuab see palju tööd. Ja nagu kõigest sellest – külaliste vastuvõtmisest, puukoolist, kakaokasvatusest – veel vähe oleks, kasvatatakse tiikides ka veel kalu. Tilaapiad pidid siis aastaga kolmekilosteks kasvama. Kalamehejutt?

T20151212-910nbc40N1048

Jätan nüüd kahjutundega hüvasti naeratava Nympha ja tema šokolaadimaailmaga.

Loodan, et järgmine pilguheit Ecuadori jõuab kätte rutem kui viimati – ees ootab veelindude kirev hulk mangroovisoos ja suure jõe ääres. Iibised, haigrud, pelikanid, kotkad – oskaksin vaid kõigile neile nime anda!

Rubriigid: Ecuador, Ecuadori inimesed, Toit | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

Mmmm … šokolaad otse puu otsast!

Paari aasta eest, kui peretütar Nympha pärast kooli lõpetamist koju tagasi tuli, tekkis perel plaan lisaks kakaokasvatusele ka külalisi vastu võtma hakata. Nii saime meiegi osa ekskursioonist, šokolaadivalmistamise  õppusest ja lõunasöögist, seda kõike Nympha innukal ja päikeselisel juhendamisel. Ta tõesti nautis ise meiega oma elu ja töö jagamist ning muidugi nautisime seda ka meie.

T20151212-908n

Külalistele pakuti parimat sorti ubadest valmistatut. Just nendes kollastes viljades valmivad oad, millest sadakond röstitakse igal hommikul ka pere hommikujoogi jaoks. Loomulikult joovad nad hommikul šokolaadi, mitte kohvi!

T20151212-904cr1200

Joogi valmistamisel pidime ise algusest lõpuni kaasa lööma. Kes vähegi viitsis, sai pannile puistatud praksuvate ubade seas puulusikat liigutada. Nympha ise jälgis mängu, jutustas letil istudes ja jalgu kõlgutades kakaokasvatusest ning muust, aeg- ajalt kahvanäolise kakaoröstija käest lusikat haarates ja ube ühtlasemalt kuumale pinnale laotades. Ja milline lõhn!

T20151212-906n

Kui oad röstitud, tuli veel kuumad oad kestast välja hõõruda. Sealt vupsas välja tumepruun, läikiv ja pisut nagu võine uba.

T20151212-925-EditN

Puhtad oad rändasid hakkliha … ei, hakkšokolaadimasinasse. Ja see, mis sealt vaevarikka väntamise tulemusena väljus, ei olnud mingi kuiv puru, vaid soe ja tummine šokolaadimass, millest oli üliraske näppusid eemal hoida. Ja näpp, see lipsas ju otseteed suhu, et kohe järgmise šokolaadilaadungi järele rännata!

T20151212-931N

Nympha toimetas joogi jaoks vajaliku osa muidugi karmil käel kõrvale. Komponendid on siin: värske šokolaadipasta, pruun suhkur ja piparmündilehed. Viimased pole kohustuslikud, aga nende perele maitseb just niimoodi.

T20151212-936N

Keetmist meile ei usaldatud, ja õige ka – muidu oleks ikke üks lurr tulnud. Nüüd sai rammus, mõrkjas, kerge piparmündimekiga ja  – ülimalt sõltuvust tekitav! Kui miski sai veel parem olla, siis joogi aluseks olnud šokolaadimass, mis suudaks ka paadunud šokolaadivihkaja andunud šokohoolikuks muuta.

T20151212-944n

Ubadest saab muud jooki ka! Šokolaadiõlu on tõeliselt tummine suutäis eriliste õllede nautijatele.

T20151212-851

Ja lõunasöögi lõpetas šokolaadikook. Hõrk puuviljaviil seal juures on draakonivili. Tegu on kaktuse (Hylocereus) viljaga. Taim ise on pärit Mehhikost, rännanud aga koos inimesega mitmele poole Aasiasse, Kesk- ja Lõuna- Ameerikasse. Kutsutakse ka pitayaks  või pitahayaks. Hibiskiõied muutsid laua veel värvikamaks ja kaunimaks.

T20151212-852

Mida kakaotalus veel nägime, sellest pajatan järgmisel korral. Eriti huvitab see kindlasti rohenäppusid!

 

 

 

Rubriigid: Ecuador, Ecuadori inimesed, Toit | Sildid: , , , , , , | 1 kommentaar

Kakaotalu kakaovabariigis

Ecuadori maavärinast ma siin ei räägi. Lihtsalt liiga kurb on, kui mõelda sellele kaunile maale ja toredatele inimestele. Natuke egoistlikult loodan, et vähemalt nendega, kellega seal kohtusime on kõik korras. Üks neist oli Nympha – kakaotalu särav ja rõõmsameelne peretütar. T20151212-900n1200b

Nympha rääkis meile oma kodutalust sellise rõõmu ja armastusega, et hakkas tunduma – Ecuadoris kakaod kasvatada on maailma parim töö, elu kakaopuude vahel maailma parim elu. Tegu ongi peretaluga, kus töötavad 7 inimest – Nympha ise, tema isa, 4 venda ja onu. Lisatööjõudu lähedasest külast võetakse appi ainult harva.

Noorem vend tuli parasjagu koolist.

T20151212-853

Kahel pool teed seisid pikkades ridades kakaopuud. Theobroma cacao on igihaljas puu kassinaeriliste sugukonnast (Malvaceae). Puu on madal ja laiuva võraga ning tillukesed õied kasvavad välja otse tüvest ja jämedatest okstest. Botaanikas nimetatakse sellist nähtust kauliflooriaks, seda esinebki rohkem troopilistel puudel. Muidugi valmivad siis ka suured kakaoviljad lühikese, jämeda viljavarrekese küljes otse tüveharudel. Kakaopuu talub hästi varju ja teda saab kasvatada ka suurte vihmametsa puude all, selleks ei pea maad lagedaks tegema. Metsas pidi kakaopuu isegi rohkem saaki andma kui lagedal põllul, sest tillukesed surusääsklased, kes kakaopuu õisi tolmeldavad, elavad puude all lehekõdus, seda on eriti rikkalikult just metsa all.

 

T20151212-844

Küsisime, kas nad kasutavad umbrohutõrjevahendeid, et puudealune nii puhas on. Ainult niisugune mõte näis Nymphas õudu tekitavat – see pole lihtsalt võimalik, sest siis hukkuksid kõik need “tiny flies” – tillukesed putukad perekonnast Forcipomyia ja õied jääksid viljastamata. Pole putukaid – pole kakaod. Kuidas suuremad istandused selle dilemmaga toime tulevad, seda ta ei teadnud, kuid väitis, et tema teada pole ka neil võimalik eriti mürke kasutada. Kakao, mis tuleb tema perekonna istandusest, on aga mahedast mahedam.

Edasi jalutades hakkas nina tundma hapukat, käärinud aroomi. Seal oli päikese kätte laotatud tohutu hulk kakaoube.

T20151212-950n

Kakaoviljal on mitme sentimeetri paksune koor ja selle sees 20-50 seemet, millest igaüht ümbritseb valge, magushapuka viljaliha kiht.  Saime seda proovida – väga maitsev oli! Koduseks tarbeks pidi viljalihast karastavat jooki valmistatama. Suuremaks koguseks on see liiga töömahukas. Tühjad kestad lähevad puude alla tagasi ja seal kõdunedes toitainete ringkäiku.

T20151212-866

Lahti lõigatud viljade sisu pannakse vette, lastakse veidi liguneda – käärida ja siis laotatakse  päikese kätte fermenteeruma.   Umbes 5 päeva pärast on seemned kuivad ja neid nimetatakse juba kakaoubadeks.

T20151212-865

Kuivad oad pakitakse kottidesse ja saadetakse müüki. Ecuador oli oma kakaotoodangult 2012. aastal maailmas viiendal kohal. Nii et banaanivabariik või kakaovabariik? Quitos on igatahes firma nimega Republica del Cacao – kakaovabariik – mis pakub väidetavalt Ladina-Ameerika parimat naturaalset kakaod ja šokolaaditooteid. Maitsesime meiegi – oli küll hea!

T20151212-847-2

Kakaoviljad valmivad aastaringselt ja korjata tuleb niisamuti. Iga kahe nädala tagant vaadatakse kõik puud üle ja korjatakse ära küpsed viljad. Muidugi käsitsi ja madalate puude vahel küürutades. Vähemalt pole vaja puu otsa ronida!

Ühel puul võib aasta jooksul avaneda tuhandeid tillukesi õisi. Viljadeks saavad neist vähesed. Algul on koor roheline, siis lisandub sellele tumepunast ja pruunikat ning lõpuks omandavad küpsed pruunikaspunased viljad kerge oranžika varjundi. Mõned sordid muutuvad valmides aga helekollaseks.

T20151212-902nPYcr1200

Pereistandusest läheb igal aastal müüki 3000 tonni kuivatatud ube.

T20151212-848

Paljud kakaokasvatajad pidid ära müüma kogu oma saagi ja hommikujoogiks ostma poest jahvatatud kakaosegu. Siin talus aga tundus kakaokasvatus olevat korraga nii äri, töö kui eluviis. Nympha noppis istanduse serval kasvava palju kõrgema puu otsast hoopis teistsuguse, kollase kakaovilja.  See sort annab vähem saaki kuid on palju maitsvam. Selle ubadest valmistab pere jooki enda jaoks. Ja pakub ka külalistele.

T20151212-897N1048

Kuidas supermaitsva kakao valmistamine käis, sellest räägin järgmises postituses.

Rubriigid: Ecuador, Ecuadori inimesed, Toit | Sildid: , , , , , | 1 kommentaar

Mangroovimetsas

Kui kevad kodusel Eestimaal lume sulatas, sulas sama kiiresti aeg meenutusteks kaugest maast ekvaatoril. Siiski tahaks aeg-ajalt sinna tagasi pöörduda. Eelmisel korral meenutasin suurt Napo jõge ja metsa selle kallastel, täna tahaks jätkata ühe väga erilise metsaga ja veteriigiga, mille kohta ei saa päris täpselt öelda, kas tegu on jõe, soo, delta või ookeani rannikuga. Kõik see kokku on Churute mangroovide looduspark.

 

20151212-509

Churute looduspark asub Ecuadori troopilisel madalmaal, Ecuadori suuruselt teise linna Quajaquili lähistel. Vaikse ookeani veed segunevad tõusude – mõõnade rütmis siin  suurte jõgede – Churute, Canari, Taurase ja Naranjali veega,  Guayase jõe madalad kaldad, Quayaquili lahe rannik, suur mageveeline El Cancloni järv – kõik see moodustab maa, vee ja metsa ühtepõimunud segadiku, millest kohati kerkivad troopilise kuiva metsaga kaetud küngastikud. Tõusu ajal tulvab ookeanist jõgedesse ja soistesse metsadesse soolast ookeanivett. Suuremate tõusude veepiir on kaldametsas selgesti näha.20151212-505

Kõige tähtsamad on siin muidugi mangroovitihnikud. Olen mangroovimetsa korra ka varem näinud – kahjuks küll ainult väikest säilinud lapikest uute sildade ja teede rägastiku serval Indoneesias. Igihaljad mangroovimetsad on troopilistele rannikutele väga olulised – nad pehmendavad lainete jõudu, mis muidu rannikut lõhuksid, toimivad omalaadsete puhastussüsteemidena ja loovad tohutult elupaiku kaladele, krabidele, igasugu vee- ning mudamutukatele ning muidugi lindudele.

Reisitutvustuses reklaamiti seda kui “troopilist paradiisiaeda”. See on muidugi jälle turistinduse bla-bla-blaa, minu ettekujutusse paradiisiaiast ei kuulu küll mudane kallas ja võsarägastik. Mis ei tähenda, et mangroovid poleks tohutult huvitav ja igasugusest elust kihisev kooslus. Teadsin enam-vähem ju, mida mangroovimetsast oodata, mõni inimene võiks aga kapitaalselt pettuda, kui lubatud paradiisiaed niimoodi välja näeb! 20151212-658

Meie retk algas lühikese jalutuskäiguga läbi mangroovi jõe äärde. Õnneks saime kõndida mööda üpris toekat laudteed, mis praegu, mõõna ajal, oli kõrgel mudase pinnase kohal. Muda mangroovide all oli urgudest auklik nagu sõelapõhi. A 022 (10)

Kui meie giid veidike rohelisi mangroovilehti urgude vahele pudistas, saime näha ka uruomanikke.20151212-634

Krabid toituvad tavaliselt mahalangenud mangroovilehtedest ja muudest taimejäänustest, selline hõrgutis nagu värsked rohelised lehed pole nende menüüs kuigi tavaline. Kiiresti krabati lehetükk ja … padavai urgu tagasi. Mõni suurem tegi väiksemate vennikeste poole seejuures väga ühemõtteliselt ähvardavaid liigutusi.

20151212-652

Iga vari, väheke kõvem heli ja äkilisem liigutus sundis seda krabiarmeed aga välkkiirelt kaduma. Jaa – ei ole kerge olla toidupüramiidi alumiste korruste elanik!

20151212-648-2

Mangroovipuude saladusigi oli mõõna ajal kergem märgata. Nad on halofüüdid – taimed, mis saavad kasvada soolase ookeanivee perioodiliste tõusude ja mõõnade meelevallas. Kollakad täpikesed mangroovijuurtel on liigne sool, mida puud eraldavad ja mille tõusuvesi hiljem juurtelt maha peseb. 20151212-661

Mangroovidel on veel kavalaid nippe, mis aitavad sellistes äärmuslikes oludes toime tulla. Mudane pinnas ei sisalda peaaegu üldse õhku, niisiis sirutub mõõna ajal mudast välja terve hingamisjuurte mets, mille abil need imelikud taimed saavad juurtele õhust hapnikku võtta.

A_ DSC_0828

Nagu nõelapadi.

043 (7)

Ka seeme on kavalpeadel nagu puhkpüssi nool – piklik, ühest otsast terav, ja raskuskese just nii seatud, et teravat otsa pidi mutta kinni kukkuda. Kui veab, ei uhu tõusuvesi mangroovihakatist minema ja uus puukene võib alguse saada.

A_ DSC_0833

Teisi taimi on mangroovide kuningriigis vähe – mõni sõnajalapuhmas või muu epifüüt kõrgematel tüvedel, muidu aina mangroovioksete rägastik. Ja ega ka muid elukaid peale krabide eriti näha pole, silm eksleb tihedas võsas ega taba midagi. Tõeliselt saab siinset rikast elu näha siiski paadist, vee pealt. Paadid ootasid meid jõe ääres. Ikka need pikemad, mitte see ühepuulootsik!

20151212-629

Keda ja mida jõel ja deltas näha oli, sellest pajatan loodetavasti juba õige pea. Kui ei juhtu jälle nii, et mõnusa ilma tõttu on see blogi ajutiselt puhkusel!

 

 

 

Rubriigid: jõed, Uncategorized | Sildid: , , , , , , , | 1 kommentaar

Elu jõel

Kunagi sai pajatatud Napo jõe äärsetest vägevatest puudest, jõgi ise aga jäi väärilise tähelepanuta. Rio Napo on rohkem kui tuhat kilomeetrit pikk Amasoonase lisajõgi, mis saab alguse Andide idapoolsetelt nõlvadelt Ecuadoris ja suubub Amasoonasesse  juba Peruus. Kaart: https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=8269089

800px-Naporivermap

Meie retk Napo jõel algas ronimisega pikkadesse paatidesse, mis algul tundusid ehmatavalt kipakad, hiljem aga osutusid väga mõnusaks sõiduvahendiks.

_MG_9766 - koopia

Jõgi oli lai, rohekas vesi soe nagu piim. Pole ka ime, sest õhusooja oli üle 30 kraadi. Rohelise metsamüüri taga pidi kindlasti leiduma ka külasid, sest jõe ääres toimetajaid jätkus – lapsi, koeri, kalamehi …

20151206-_MG_0157

20151206-_MG_9786

Meile, kes me siia Amasooniasse sõna tõsises mõttes taevast alla sadasime (varahommikune bussisõit 2000 m pealt Andide nõlvalt madalikule, kus kõrgust paarsada meetrit üle merepinna), oli muutus võrreldes eelmiste päevade looduse, inimeste ja kliimaga päris äkiline. Aga see ongi Ecuador – kontrastide maa.

_MG_0150

20151206-_MG_0155

Kõik see toimetamine hiigeljõe ääres käis nii mõnusas rahulikus rütmis, kellelgi polnud kiiret. Keegi ei pahandanud ka selle üle, kui me oma paadiretkel otse nende tagaõue piilusime, pigem naeratati ja lehvitati eemalt meie paatidele.

N 20151206-_MG_9778

N 20151206-_MG_9798-2

20151206-_MG_9765

Allavoolu edasi sõites paistis inimesi, paate ja ehitisi ikka vähem.

20151206-_MG_0101

Jõgi oli kohati päris kärestikuline, väikese raputamise tegi tasa see, et just kärestike ääres kohtas rohkem linde – haigruid, kormorane, jäälinde, keda muidugi kõiki pildile püüda ei õnnestunud.

20151206-_MG_0097

Tihedast metsast tõusid kõrgele üle võimsate kapokipuude ja viigipuude võrad.

20151206-_MG_0102

Kaldanõlva katva vihmametsa kohal tiirles saaki otsides must karakaara (Daptrius ater), kelle eelistatud elupaigaks ongi jõgede kaldad. Ta sööb kõiki, keda kätte saab ja kellest jõud üle käib – konni, kalu, väikseid imetajaid, putukaid ja isegi puuvilju.

20151206-_MG_9836

Paljas, kollane nahk karakaara näol ja kaelal kõneleb äraandlikult sellest, et suure osa ta menüüst moodustavad raiped. Aga eks needki tule looduse ringkäiku aidata.

20151206-_MG_0111-2

Kaldaäärsetel puudel istus teisigi huvitavaid sulelisi. Musta kaelusega tegelane on ilmselt taimetoitlane, ega ta muidu tuviga sõbralikult kõrvuti ei istuks – või tuvi temaga.

20151206-_MG_0130

Lõuna ajal peatusime liivasel leetseljakul, mis kandis paljude üleujutuste jälgi. Vihmaajal on sellised madalad kaldapealsed vee all. Kohe, kui vesi taganeb, vallutavad taimed uuesti maa.

20151206-_MG_9816

Siin lõunatades ootas mind selle hommikupooliku suurim elamus. Ei, mitte paadipoiste serveeritud riisiroog ja salat, kuigi ka need olid maitsvad. Äkki märkasime teisel pool jõeharu kerkivas puuvõrade tihedas rohelises seinas mingit liikumist.

Tähelepanu! Järgneb piltmõistatus! Leia pildilt džunglielanik.

20151206-_MG_9825

Õige koht on umbes foto keskpaigas. Meie giid nimetas teda “karvaahviks”, ilmselt ingliskeelse nimetuse “common woolly monkey”   otsetõlkena.  Kuna ka ladinakeelne Lagothrix lagotricha ei aidanud muud maakeelset nimetust leida, siis jään ka mina karvaahvi juurde. Hullult karvane on see loom tõesti, punakaspruun karv ei ole väga pikk, kuid see-eest nii tihe, et seisab püsti. Suur pea ja peaaegu paljas nägu muutsid ta kuidagi inimesetaoliseks.

20151206-_MG_9824

Tegu on haruldase ja ohustatud elukaga. Ohustatuse põhjuseks muidugi elupaikade hävimine metsaraie tõttu. Lisaks püütakse neid lemmikloomaäri jaoks, eriti poegi. Seda nägime juba tunni aja pärast Amazoniaco loomade päästekeskuses, millest jutustasin ühes jaanuarikuu postituses karvaste nunnude nukrast saatusest. Aga see karvaahv toimetas oma ahvitoimetusi meie elevusele vaatamata häirimatus rahus edasi, kuni end lõpuks aeglaselt oksalt oksale hiivates lehepadrikusse kadus. Head õnne talle!N20151206-_MG_9829cr2048

Eestimaa lumises kevadealguses annavad need meenutused sooja. Kiirele ajale vaatamata ammutan sellest varasalvest ikka edasi, vaatan, mis järgmisena näppu jääb!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Rubriigid: Uncategorized | 1 kommentaar

Mida nad seal söövad… vol.2

Lõunaaja lähenemisest andis tavaliselt märku see, kui korraldati hääletus pearoa teemal. Ei, see ei tähendanud, et enamuse survel pidi kogu grupp näiteks seapraadi sööma. Igaüks sai hääletada loomaliha, sealiha, kana või kala poolt ja just seda talle ka serveeriti. Vahel oli valikuid vähem, vahel aga ka rohkem.

Seale sai siin ennist pikalt kiidulaulu lauldud, kuigi ma seal vist siga ei söönudki. Tundus liiga igapäevane. Laavakivil küpsetatud loomaliha oli see-eest põnev, lõhnas hästi ja maitses ka.

Turulettidel oli loomaliha küll, kuid hoopis kõikvõimalikud tükid kanast hõivasid palju pikemad lettide rivid.

loomaliha_turul

Eriti isuäratavalt need kanaletid ei mõjunud, kuid olen kindel, et just kanajalad ja pead andsid selle tugeva, maitseküllase puljongi, mis siinsed supid nii heaks teeb. Vanaema keedetud kanasupp kanarupskitest,  jalgadest ja peast – ühesõnaga kõigest, mis praest üle jäi – on siiani meeles kui kõige parem. Oma osa oli muidugi ka selles et kana oli mahedast mahedam, alles äsja koduõues ringi siblinud.

kaNAJALADKANAD

Kui valisid kala, siis said kas trutcha (forell) või tilaapia. Kumbki neist pole Ecuadori vetest pärit, kuid neid kasvatatakse palju. Punnsilmse tilaapia kodu on hoopistükkis Aafrikas. Räägiti, et nad mõjuvad halvasti siinsete vete elurikkusele, tõrjudes välja pärismaiseid kalaliike.

tilaapia_turul

Nähes kõiki neid kala- ja lihalettide ridu oli üllatav see, et kuumale kliimale vaatamata ei tundnud nina ebameeldivaid halvaks läinud kraami lõhnu. Kõik oli suhteliselt puhas ja oleksin sellelt turult söögikraami julgenud osta küll. Polnud aga vajadust – tilaapia ootas juba praetuna taldrikul. Väga maitsev valge lihaga kala.

20151204-_MG_9152v

Kala oli väga hea, kuid ta saba varjus peidab end jälle see va pekstud banaan. Püüdsime küll alati enne uurida, mis prae lisandiks on, kuid ikka ja jälle sokutasid nad selle meile taldrikule. Turul nägid nad muidugi kenad välja, nii kollane sort kui seegi, mis ka valmis peast roheline.

banaanid

Kui juba teema esile kerkis, siis räägin ka meie esimesest kogemusest pekstud banaaniga. Tulime pikemalt retkelt pilvemetsa, kõhud tühjad, ja restoranis toodi lauale toekad taldrikud eelroaga. Needsamad.

pekstudbanaan2

Tühja kõhu peale tundusid need algul päris head, kuid, paar tükki ära söönud, sai isu täis. Äkki kuulsime laua alt krabinat – pererahva must koer oli tulnud vaatama, kas on ka lahked külalised. Olid küll – üksteise järel rändasid banaanitükid laua alla ja taldrikud muudkui tühjenesid. Ettekandja tuli ja vaatas – oi, küll neile gringodele alles maitseb pekstud banaan! Kohe asendati tühjad banaanitaldrikud täitega, kuhigi külalislahkelt peal. Mis siis muud üle jäi, kui jälle  neljajalgsele abilisele palakesi pakkuda. See vaatas, et ei tule üksi toime ja kutsus sõbra appi, valget karva nuustiku.

Valge karvanuustik aga haises isupeletavalt ja nii ei jäänud muud üle, kui nad mõlemad laua alt minema kõssitada. Teine voor lõppes pekstud banaani võiduga, pererahvas vaatas küll, et kuidagi äkitselt sai see banaanivaimustus külalistel otsa.

Pekstud banaaniga on seotud mu kõige haledam altminek Ecuadori toidumaailmas. Olime nimelt Galapagosel restoranis, mis kuulus oma mereandide poolest. Õhtune aeg, hämar katusealune lambivalgel ja pikk menüü tegid valiku raskeks. Toidupildid olid menüüs pisikesed nagu kirjamargid, lõpuks tegin valiku uhke nime järgi: krevetibukett kõlas ju uhkesti! Üksteise järel hakkasid road saabuma. Kellele suur kandikutäis särisevaid kalaviile, kellele vanaaegse triikraua sisse serveeritud prisked krevetid, kellele mereandide valik. Ja minu ette tõsteti …

DSC_1022

… hiiglaslik liuatäis paksudest pekstud banaaniviiludest korvikesi, sees paksus õlises soustis hulpivad tomati- ja kapsatükid ning üksik krevett, mis nägi välja nagu oleks ta sinna rasvamerre uppunud. Oeh! Oleksin pidanud kohe algul kõik krevetid kokku korjama ja ainult nendega piirduma, kuid viisaka inimesena proovisin ikka paar korvikest tervenisti ära süüa. See oli viga, mis lõppes iivelduse ja kõhuvaluga. Ja samal ajal nautisid teised oma merehõrgutisi …

Reisiblogi tahab vägisi toidublogiks muutuda, ehk räägin järgmisel korral vahelduseks loodusest. Näiteks mangroovisoost … või hoopis kaktustega kaetud mägedest … või pilvemetsa sõnajalgadest. Ecuador on lihtsalt liiga mitmekesine, raske on valida!

 

 

 

Rubriigid: Ecuador, Toit | Sildid: , , , , | 2 kommentaari

Kõige tähtsam teema

Pärast kiirest elust tingitud väikest pausi postituste vahel pöörduks põhiküsimuse juurde, mida kõik sõbrad-sugulased ikka pärast reisilt naasmist küsivad: ” No mida nad seal söövad?” Aines on ammendamatu, sest Ecuadoris tuleks ilmselt küsida vastupidi – mida nad EI söö! Eksootilisematest paladest oli kunagi juba juttu. Aga tavatoit? Suur osa sellest on eestlasele väga südamelähedane – nimelt sealiha ja kartul. 20151205-_MG_9429v

Kohaliku toiduvalikuga tutvumist on hea alustada turul. Otavalo indiaaniturul oli terve omaette kartuliturg, kus neid leidus igat mõõtu ja värvi, pisikestest punastest suurte kollaste ja sinililladeni. Pole ka ime – just Andide põlisrahvastele oleme oma  lemmikmugulate eest tänu võlgu. Nemad aretasid pika aja jooksul kibedatest, pisikestest ja töötlemata lausa mürgistest metsiku kartuli punnidest need maitsvad kartulid, mida tänapäeval tunneme.

DSC_0164

Lihaletid olid linnu-, veise- ja lamba erinevate tükkide all lookas. Väljapaneku efekti poolest oli aga lihade kuningas Siga! Tervelt küpsetatud sead, mille küljest parajaid tükke lõigati, troonisid nii turuletil kui teeäärse söögikioski ees pilgupüüdjana.

20151205-_MG_9439n2048

Kõigepealt aga kooriti seaprae lõikudeks jagataval osal kamar maha, röstiti suurte lahmakatena ja müüdi krõbedat kamarat maiusroana. Mitte turistidele, vaid ikka oma rahvale.

20151205-_MG_9442v

David, meie kohalik giid, lasi bussi ühe teeäärse söögiputka ees kinni pidada ja ostis kausitäie röstitud maisi ja kamaratükke ka meile proovimiseks. Pisut kõvad, kuid maitse oli hea- nagu pisut kauaks ahju ununenud jõuluprae kamar _MG_1441s

Kui improviseeritud mekkimised välja arvata, sõime meie ikka pisut parema klassi kohtades kui turulett. Kuigi kartulit ja sousti igatsev eesti mees vaatas mahlaseid praelõike turumüüjate suurtel pannidel vahel päris igatseva pilguga.

_MG_1688

Meie einetest jäid näppu paar pilti, mis võiksid esmapilgul ka Eesti toidukohtadest pärit olla. Selle vahega, et köögiviljad olid värsked ja krõmpsud, mitte sügavkülmast. sama käis ka kala ja liha kohta. Sousti asendas paar kausikest vürtsist kastet laual, mis alati liiga ruttu tühjaks said. Valge ollus klaasides oli aga annona mahl, mitte piim ega keefir. Mmmm!!! Aga mahladest ja puuviljadest tahaks teinekord pikemalt pajatada.

Alustasin sealihast ja kartulist, sest meie reis algas Sierras – mägismaal, kus 1800-2500 m üle merepinna on kliima jahedam kui Amasoonias, samas kasvab siin ka troopilisi vilju ja need, mis ei kasva, kasvavad paari sõidutunni kaugusel. No umbes nii, nagu saaksime Lätis käia banaane korjamas. Nii et lihakõrvaseks oli peale kartuli ka palju muud võtta. Muidugi riis, mida rannikutasandikel kasvatatakse. Pisut veider tundus, et enamasti pandi kartulit ja riisi korraga prae juurde, kenasti eraldi kuhjades. Riis kippus siis alati järele jääma. Mais on peale kartuli teine Andide põlisvili, mida seal tänini palju süüakse.

DSC_0628

Maisi valmistatakse siin lugematutel eri viisidel ja algul pidasin neid valgeid pehmeid pallikesi toidu kõrval mingit liiki ubadeks, tegu oli aga fermenteeritud ja hautatud maisiga. Krõmpsuvad, pruunikad “pähklid”, mida salatitesse, eelroogadesse ja ka praadidele lisati olid teist liiki maisi röstitud terad. Siis veel rohekad, pruunid ja kirjud mitmel moel valmistatud maisiterad – mõned päris head krõbistada, mõned pisut harjumatud.

Traditsioonilised road. Jaa, see kõverik lihatüki kõrval on tõepoolest verivorst! Eestlast sellega muidugi ei ehmata, kuigi meid ette hoiatati, millise õudusega tegu. Aga maitse – uhh! Vedel sisu ja võõrad maitseained – vorstirohtu polnud ollagi! Jääme ikka oma retseptide juurde. Lisandiks fermenteeritud mais ja obligatoorne pekstud banaan. Teisel taldrikul rupskiroog, eriti traditsiooniline – söödav, aga ei midagi erilist. Soustiga ei olnud koonerdatud. Nüüd aga pean hakkama kiidulaulu laulma ühele viljale, mida lisati kõikjale peale kookide – suppidele, salatitele, pearoogadele. See on avokaado.

20151205-_MG_9440-2N2048

Ja veel millised avokaadod – pehmed ja rammusad nagu võikreem! Kartulisupp avokaadotükkidega – tahtsin seda kohe koju jõudes järele tegema hakata, aga ikka pole jõudnud, kord pole üht, kord teist ja enamasti ei tule lihtsalt meelde. Aga ükskord ma selle supi ikka kokku keedan!

Supid on neil üldse väga maitsvad. Parempoolsel taldrikul on kinoasupp. Kinoa ehk tšiili hanemalts on viimasel ajal ka meie kaupluselettidele jõudnud, teda peetakse supertoiduaineks, mis sisaldab palju väärtuslikku. Kohtasime kinoad Quito botaanikaaias.

20151204-_MG_8622-2

No malts mis malts, ainult palju suurem ja kõrgem kui meil!

Arvan, et järgmisel korral jätkan toiduvallas – nii palju maitsvat ja põnevat veel näitamata-kirjutamata.

 

 

Rubriigid: Ecuador, Toit | Sildid: , , , , , , , | 2 kommentaari

Mariposario

Mariposario kõlab nagu kaunis naisenimi, kuid ei ole seda mitte. Mariposa on hispaania keeles liblikas, nii et eesti keeles võiks mariposario olla “liblikla” – nagu tuvila, kanala …   Ecuadoris on meie kohaliku giidi väitel ~2500 liiki liblikaid, nii et neil on, mida näidata. Meie käisime Mindo mariposarios.

20151204-_MG_8729v

Olen kuulnud, et ka Euroopa maades on libliklaid, eriti botaanikaaedade juures. Ecuadori kliimas ei ole vajadust suurte soojade kasvuhoonete järele, liblikla jaoks piisas täiesti sellest, kui osale aiast telk-katus peale tõmmati. Sees kasvas lilli, helikoonia ja punase banaani puhmaid ning siia-sinna oli pandud taldrikuid banaanitükkidega liblikatele maiuspalaks.

20151204-_MG_8723v

Algul räägiti meile sellest, kuidas liblikad taimelehtedele munevad ning näidati võrkseintega kapi moodi “puure”, kus need väikesed õgardid ette antud lehti järavad.

20151204-_MG_8713v

Igas järgnevas kapis olid röövikud end järjest suuremaks ja priskemaks söönud, kuni jõudis kätte nukkumise aeg. Koorumist ootavad ja oma salapärast liblikaks muutumise protsessi läbi tegevad nukud olid eraldi kapis, nööpnõelaga kinnitatult ning lipikuga varustatult reas.

20151204-_MG_8718v

Liblikakasvatajate põhitulu tulebki eksootiliste liblikate kasvatamisest müügiks – on palju kollektsionääre, kes neid ostavad. Lennujaama duty-free poes oli müügil klaasi all ja raami sees väike, umbes 10 liblikast koosnev kogu, sertifikaatide ja templitega muljetavaldavalt varustatud. Isetegevus on sellel alal karmilt keelatud.

20151204-_MG_8720v

Lisaks võetakse ka turiste vastu, kes siin piiratud alal liblikaid imetleda ja ohjeldamatult pildistada saavad. Vahel valib mõni mariposa ka külastaja endale puhkepaigaks või uurimisobjektiks.

Lisaks banaanidega maiustamisele meeldisid liblikatele kõige rohkem punase banaani õied.

20151204-_MG_8725sv

Liblikaliigid jäävad minust küll määramata. Keda huvitab, siis päris palju on neid: http://www.learnaboutbutterflies.com/Amazon%20thumbs.html   Mõne suurema kohta julgen küll midagi pakkuda. Näiteks see taldrikult banaani sööja ja oksal istuja oli vist Caligo oileus, inglise keeles Oileus Owl Butterfly – öökullisilmad põrnitsesid küll tiibadelt vastu.

20151204-_MG_8753v

Kõige suurem, kiirgavate siniste lintidega ehitud sametiste tiibadega oli Morpho , arvatavasti Morpho helenor

liblikas_suur_v

mustpunavalge_v

Väiksem mustatiivuline,valge ja punasega triibutatud oli ehk Heliconius sp. ja kollase ning musta võrkmustriga Methona sp. , suur pruuni-kollasekirju aga Heraclides.

kollasekirjusuur_v

Aga ega ma eriti liikide tuvastamisega vaeva ei näinud. Võib ka lihtsalt imetleda neid kordumatuid mustreid ja tiibade sametisi varjundeid.

20151204-_MG_8738v

20151204-_MG_8807Nv

Nägime oma reisil liblikaid muidugi ka metsikus looduses ja mõni neist jäi isegi pildile. Siiski piirdus enamik neist kohtumistest värvilise täpikese lipendamisega kusagil kaugel või kõrgel, seetõttu on mariposario üks väga tänuväärt ettevõtmine.

20151204-_MG_8792v

Mindo küla asub samanimelise looduspargi serval, pilvemetsade kaitsealal Mindo orus, umbes 2000 meetri kõrgusel, Pichincha vulkaani läänenõlvade jalamil. Sellest pilvemetsast tema rikkustega pean tingimata veel juttu tegema, aga täna lõpetuseks veel Morpho-de duett.

20151204-_MG_8769v

 

 

 

Rubriigid: Ecuador, pilvemetsad, Uncategorized | Sildid: , , , , , | 2 kommentaari

Elevant puu otsas

Kas te olete midagi kuulnud vandlipalmist? Mina küll ei olnud. Ja ega me puud ennast Ecuadoris näha ei saanudki, küll aga nägime ohtrasti seda, mida tema seemnetest valmistada saab. Banose käsitööpood-töökoja silt kuulutab uhkelt, et “palmiluust” asjade meisterdamine on tõeliselt looduskaitseline ettevõtmine. Tõepoolest – selle asemel, et võhkade pärast elevante maha nottida, tuleb lihtsalt palmi otsast vilju korjata. Tagua (vandlipalmi kohalik nimetus) kasvatab varsti jälle uued.

20151208-_MG_0879n2048v

Kuna vikipeediast leitud pildil ( https://en.wikipedia.org/wiki/Phytelephas_aequatorialis) näeb tagua välja nagu üks täitsa tavaline palm, siis võisime temast ka teda märkamata või tähtsaks pidamata mööduda. Vandlipalmide (Phytelepha) perekonnas on mitu liiki, mille seemneid kasutatakse nö taimse elevandiluuna (vegetable ivory kõlab üksjagu veidralt – köögiviljavandel?!)

1024px-TaguaPalm

Viljad on tal tõesti kummalised – suured, rasked ja ogalised-nukilised. Veel veidramad on aga seemned. Need on need munakivid seal puust kausis!  Isegi värvi ja mustri poolest kivid mis kivid, rääkimata ehtsast kivikõvadusest.

20151208-_MG_0867n2048v

Veidi kanamunast suuremad, natuke “kanti vajutatud” külgedega seemned on kaetud pruunika kestaga. Ostsin endale ühe suveniiriks, mõnus sile teine. Aga kuidas selline seeme idaneda saab, tundub küll puhas müstika! Pehme idu peab tungima läbi kivikõva kesta, mida meenete meisterdajad saevad rauasaega ja töötlevad treipingil.

20151208-_MG_0881n2048v

Veidi internetti uurides selgub, et kivikõva mass pole kaitsev kest nagu pähkli koor, vaid hoopis toitekude idu jaoks!

Suured viljad moodustavad ühiselt tohutu karuse kera taolise viljapea. Igas üksikviljas on 4-6 seemet, mille sisetoitekude ehk endosperm on algul vedel või sültjas, seda kasutatakse söögiks nagu piimmahla. Vilja valmides muutub toitekude valgeks, kuivaks ja ebatavaliselt kõvaks, luutaoliseks ja koosneb peaaegu puhtast tselluloosist. Teistel taimedel on seemnetes põhiline kas varurasv või varutärklis, sel palmil aga hoopis varutselluloos.  ( http://termin.eki.ee/mt/esterm/concept.asp?conceptID=38826&term=palmivandel).

Meile näidati, kuidas seemnest valmib elevandikujuke.

20151208-_MG_0882n2048v

Ja mis imeasju sellest palmiluust küll meisterdada saab! Ehetest ja kujukestest kirjutuslauagarnituurideni välja! Küllaltki taskukohase hinnaga, piirajaks saab pigem enda mõistlik talupojameel, mis sosistab tungivalt kõrva: “No mida sa selle kassi-, linnu- või laamakujukesega peale hakkad? Paned kapiservale tolmu koguma?” Aga ehtekulinaid, eriti nii huvitavast materjalist, pole ühel naisinimesel vist kunagi liiga palju!

20151208-_MG_0868-2n2048_v

Veel täringuid, malendeid, mänguasju ja kaunistusi, värvitud ja värvimata kujul ning nööpe kõikvõimalikus suuruses ja värvitoonis. Looduskaitseorganisatsioonid pidid vandlipalmist käsitöötegijaid toetama, lootuses, et loomset vandlit selle võrra vähem tarbitakse. Ja ka plastmassnööbist on tagua-nöpsid igal juhul etemad! Nende valmistamiseks kulunud nafta võiks ka maa sisse jätta.

20151208-_MG_0878-2n2048v

Eriti toredad olid need kujukesed ja muud vidinad, kus oli alles jäetud osa pruunist seemnekestast, kasutades seda osavalt ära omamoodi intarsiatehnikas.

Internetist saab seda ilu ka Eestis tellida. Ja, nagu kinnitab elevandipere töökoja seina fotopannool – Me oleme elus tänu taguale.

20151208-_MG_0884-2n2048v

Järgmise postituse teema puhul kahtlen, mida valida – kas minna mangroovide rahvusparki krabide ja lindudega tutvust tegema või troopiliste liblikate juurde. Eks näe, kuhupoole mõtted kalduvad!

 

 

 

Rubriigid: Ecuador, käsitöö, Uncategorized | Sildid: , , , , | 1 kommentaar