Rada Kuradikatla juurde

Pailon del Diablo, ehk Kuradikatel oli kolmas ja kõige uhkem kosk. Mööda järsku nõlva kose poole laskuv loodusrada oli mõnes mõttes ägedamgi kui kosk ise.

Sammaldunud kividega ääristatud lai rada laskus loogeldes läbi tiheda pilvemetsa, kus puudelt rippusid alla sambla- ja samblikutordid, sõnajalad ja mitut sorti bromeeliad, nagu hiiglasliku lillepoe dekoratsioonid.

Mõnel järsumal kallakul pääses pilk ka piki orgu uitama. Ei mingit kahtlust – see ON pilvemets!

Tihe võrakatus koosnes paljudest eri liiki puudest, aga peale sekroopia laiade, hõbeja läikega lehtede ja puukujulise sõnajala (Cyathea sp) ei julge kedagi neist nimepidi hüüda.

Teatmikes on kirjutatud, et jalutuskäik kose juurde võtab aega 20 minutit. No teate! Meil läks küll vähemalt poole kauem. Miks? Et kõik algusest peale ausalt ära rääkida, pean minema libedale teele ja kirjutama lindudest. Sellel rajal ornitoloogilistest teemadest juba mööda hiilida ei õnnestu (olen siin blogis vist juba kirjutanud, et see pole mu tugevaim külg)! Puuvõrade vahel suristati tiibu, naksutati nokkasid, kostis veidraid hüüdeid ja lehtede vahelt vilksatas küll sinist, küll erepunast, küll musta ja pruuni sulestikku. Lõunamaiste lindude vaatleja paradiis, aga selleks, et neid pildile saada, peab õnne olema ja aega, eelkõige aega. Tillukese haldjana õite ümber tiibu vuristav koolibri on kord siin, kord seal, aga kui klõps käib, siis kindlasti kaadrist väljas.

Siiski tegi pika objektiivitoruga varitseja imet, ning mina uhkeldan nüüd tema jahisaagiga.

Algul, kui piltidele nimesid juurde hakkasin otsima, olin sinisilmselt optimistlik. Eesti põõsalinde ja lehelinde on raske määrata – ühed pisikesed pruunid kõik. No kui raske saab olla nime leida säravalt punasele tegelasele?

Või eresinisele? Kui aga Ecuadori lindude leheküljed lahti võtad, siis leiad sealt neid siniseid ja punaseid nagu murdu. Üks ei sobi suuruselt, teine elab ainult troopilises vihmametsas – aga asi tal siis veidi maad mööda orgu ülespoole pilvemetsa lennata? Ei, sellel on tumedamad tiivad ja laik lõua all . “The avifauna of Ecuador include  a total of 1663 species, of which 44 are endemic, 2 have been introduced …”  (https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_birds_of_Ecuador).

Häda ja viletsus – 1663 liiki!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Helepunane linnuke oli suure tõenäosusega Piranga rubra, ehk eesti keeli leektangar. Sinise suhtes aga jäid suured kahtlused – Passerina cyanea ehk? Inglise keeles Indigo Bunting? Kui keegi targem oskaks appi tulla, oleks see suur kergendus. Üllatusena selgus, et pruunikirjut tegelast oli palju kergem määrata. See tutiga varblasetaoline  siin on Zonotrichia capensis, inglise keeli tõepoolest Rufus-collared Sparrow, ehk ruuge kaelusega varblane.

Minu kui algaja troopikalindude määraja piinad said pisut leevendust, kui pildistajal õnnestus okste vahel kabistamas-sabistamas tabada Andi kaljukukk (Rupicola peruvianus)  oma “kanakesega.” Teda juba kellegagi segi ei aja!

Inglise keeles on ta cock-on-the-rock. Huvitav, kas kanake on siis emane kaljukukk? Kõlab pisut veidralt, aga eks isase uhke sulestik on selles süüdi, et liiginimeks “kukk” sai. Emane on palju tagasihoidlikum, aga suur ja uhke lind sellegipoolest.

Aitab selleks korraks lindude-teemalisest nutulaulust, istutan siia lõppu veel ühe ilusa õitseva puu:

Ja teekond kose juurde jätkub järgmisel korral.