Kas te olete midagi kuulnud vandlipalmist? Mina küll ei olnud. Ja ega me puud ennast Ecuadoris näha ei saanudki, küll aga nägime ohtrasti seda, mida tema seemnetest valmistada saab. Banose käsitööpood-töökoja silt kuulutab uhkelt, et “palmiluust” asjade meisterdamine on tõeliselt looduskaitseline ettevõtmine. Tõepoolest – selle asemel, et võhkade pärast elevante maha nottida, tuleb lihtsalt palmi otsast vilju korjata. Tagua (vandlipalmi kohalik nimetus) kasvatab varsti jälle uued.
Kuna vikipeediast leitud pildil ( https://en.wikipedia.org/wiki/Phytelephas_aequatorialis) näeb tagua välja nagu üks täitsa tavaline palm, siis võisime temast ka teda märkamata või tähtsaks pidamata mööduda. Vandlipalmide (Phytelepha) perekonnas on mitu liiki, mille seemneid kasutatakse nö taimse elevandiluuna (vegetable ivory kõlab üksjagu veidralt – köögiviljavandel?!)
Viljad on tal tõesti kummalised – suured, rasked ja ogalised-nukilised. Veel veidramad on aga seemned. Need on need munakivid seal puust kausis! Isegi värvi ja mustri poolest kivid mis kivid, rääkimata ehtsast kivikõvadusest.
Veidi kanamunast suuremad, natuke “kanti vajutatud” külgedega seemned on kaetud pruunika kestaga. Ostsin endale ühe suveniiriks, mõnus sile teine. Aga kuidas selline seeme idaneda saab, tundub küll puhas müstika! Pehme idu peab tungima läbi kivikõva kesta, mida meenete meisterdajad saevad rauasaega ja töötlevad treipingil.
Veidi internetti uurides selgub, et kivikõva mass pole kaitsev kest nagu pähkli koor, vaid hoopis toitekude idu jaoks!
Suured viljad moodustavad ühiselt tohutu karuse kera taolise viljapea. Igas üksikviljas on 4-6 seemet, mille sisetoitekude ehk endosperm on algul vedel või sültjas, seda kasutatakse söögiks nagu piimmahla. Vilja valmides muutub toitekude valgeks, kuivaks ja ebatavaliselt kõvaks, luutaoliseks ja koosneb peaaegu puhtast tselluloosist. Teistel taimedel on seemnetes põhiline kas varurasv või varutärklis, sel palmil aga hoopis varutselluloos. ( http://termin.eki.ee/mt/esterm/concept.asp?conceptID=38826&term=palmivandel).
Meile näidati, kuidas seemnest valmib elevandikujuke.
Ja mis imeasju sellest palmiluust küll meisterdada saab! Ehetest ja kujukestest kirjutuslauagarnituurideni välja! Küllaltki taskukohase hinnaga, piirajaks saab pigem enda mõistlik talupojameel, mis sosistab tungivalt kõrva: “No mida sa selle kassi-, linnu- või laamakujukesega peale hakkad? Paned kapiservale tolmu koguma?” Aga ehtekulinaid, eriti nii huvitavast materjalist, pole ühel naisinimesel vist kunagi liiga palju!
Veel täringuid, malendeid, mänguasju ja kaunistusi, värvitud ja värvimata kujul ning nööpe kõikvõimalikus suuruses ja värvitoonis. Looduskaitseorganisatsioonid pidid vandlipalmist käsitöötegijaid toetama, lootuses, et loomset vandlit selle võrra vähem tarbitakse. Ja ka plastmassnööbist on tagua-nöpsid igal juhul etemad! Nende valmistamiseks kulunud nafta võiks ka maa sisse jätta.
Eriti toredad olid need kujukesed ja muud vidinad, kus oli alles jäetud osa pruunist seemnekestast, kasutades seda osavalt ära omamoodi intarsiatehnikas.
Internetist saab seda ilu ka Eestis tellida. Ja, nagu kinnitab elevandipere töökoja seina fotopannool – Me oleme elus tänu taguale.
Järgmise postituse teema puhul kahtlen, mida valida – kas minna mangroovide rahvusparki krabide ja lindudega tutvust tegema või troopiliste liblikate juurde. Eks näe, kuhupoole mõtted kalduvad!
Sinna ja Tagasi 
Tõeliselt põnev, jälle teadmise võrra rikkam 🙂
MeeldibMeeldib